van Vogt on minu silmis ennekõike romaanikirjanik ja jääb selleks ka pärast antud kogu läbilugemist, ehkki see on äärmiselt vaieldav arvamus, kasvõi faktivalguses, et tema enamik romaane varemilmunud juttudest fiksaptehnikaga kokkuliimitud teoseid kujutavad. Jutud ise on aga pahatihti konkreetse alguse ja lõputa hulganisti pseudoteaduslikku häma sisaldavad kohati lausa kirjutustehnika kirjutamatareegleid ning suurel määral lugeja ootusi ignoreerivad meisterdised, mis aga sellest hoolimata ei tähenda et ma van Vogti kuidagi eriliselt vaenaksin. Vastupidi, tegu on vaat et minu ühe lemmikautoriga. Koomiline?Pigem traagiline.
Kogus sisalduvast seitsmest loost tunudvad paremad just pikemad - pea et prohvetlik "Secret Unattainable" ning pisut ebamaise feelinguga "Asylum", ehkki loetavad on ka "The Great Engine", "The Great Judge" ning "Film Library" ning see ei tähenda isegi, et ülejäänud materjal saast oleks. Aga teatud ebamugavustunne lugemisjärgselt jääb - van Vogt on autor, keda on raske mõista, raske kuhugi paigutada ning raske üle elada.