Nelja saab see raamat osaliselt nostalgia tõttu: ikkagi esimene originaalis loetud van Vogt. Kuid nostalgia pole peamine: van Vogt on üks mu lemmikuid! Omal ajal oli selle raamat siin ka rublikute eest müügil, seetõttu ongi ilmselt kogu eestikeelne van Vogt sellest kogust pärit. Tõsi siinmail müüdud raamat kandis pealkirja «Lost: Fifty Suns». Iseenesest on see üsna hea raamat neile, kes soovivad saada mingit muljet van Vogtist: selles volumes on esindatud van Vogti tavaline tase. Raamat sisaldab kaks vanemat lugu, mis ka on ühtlasi autori kahe keskpärasema romaani viimased osad. Ülejäänud jutud on uued: kirjutatud pärast seda, kui van Vogt dianeetika/saientoloogia soost välja sumpas. Tegelikult on minust üsna inetu, et ma siin juttude süzheesid ümber ei jutusta, aga van Vogti puhul on seda üsna raske teha. Nimelt on van Vogt selle Besterliku-Vonnegutliku pürotehnilise ulme eelkäija. Ning lõpuks veel üks soovitus: van Vogti lugemiseks. Pole mõtet jälgida konkreetseid lõikusid tekstis, lugedes võib tekst ajuti üsna segane ja seosetu tunduda. Aga kui tekst lõpuni loetud, siis käib üks plõks ning kõik see näiliselt seosetu asetub üsna täpselt oma kohale. Lugege van Vogti, ka sihukest pisut üle keskpärase, nagu see raamat.