Lugu on kirjutatud jutustuse vormis - oma loo pajatab meile Viimane Inimene. Jutustaja on 1930. aastal lihtsa kirurgilise operatsiooniga surematuks muudetud ja elanud sadu tuhandeid aastaid... et hukkuda uue jääaja tõttu - sellele viitab ka pealkiri.
Võttis ohkama, sest seda püha lihtsameelset vaimu, milles see lugu kirja pandud on, ei jõudnud ära imestada. 1926. aastal võis see lugu veel ju kuidagigi naaivsemaid lugejaid köita, kuid sajand hiljem tundub lootusetult vananenuna. Kõige hullem ei ole isegi mitte see eelpoolmainitud lihtne surematuse valem ja muu tollele ajale iseloomulik - kohtumine veenuslastega jms - vaid pigem see, et autori fantaasialend jäi erakordselt madalaks. Tema jutus ei küündinud sadu tuhandeid aastaid arenenud inimkonna teaduslik-tehniline võimekus isegi mitte praeguse 2017. aasta arengutaseme kompamiseni - ikka istutakse lõpuks lõkke ääres ja hääbutakse vaikselt.
Võib lugeda kurioosumina, aga muidu ei soovita.
Võttis ohkama, sest seda püha lihtsameelset vaimu, milles see lugu kirja pandud on, ei jõudnud ära imestada. 1926. aastal võis see lugu veel ju kuidagigi naaivsemaid lugejaid köita, kuid sajand hiljem tundub lootusetult vananenuna. Kõige hullem ei ole isegi mitte see eelpoolmainitud lihtne surematuse valem ja muu tollele ajale iseloomulik - kohtumine veenuslastega jms - vaid pigem see, et autori fantaasialend jäi erakordselt madalaks. Tema jutus ei küündinud sadu tuhandeid aastaid arenenud inimkonna teaduslik-tehniline võimekus isegi mitte praeguse 2017. aasta arengutaseme kompamiseni - ikka istutakse lõpuks lõkke ääres ja hääbutakse vaikselt.
Võib lugeda kurioosumina, aga muidu ei soovita.