Edyta Mul-Palka

Alustuseks - Ersen müüb “Perdido tänava jaama” raamatut enda kodulehel seni väga odavalt - https://ersen.ee/writer/mieville-china/  

Raamat on antud välja… omamoodi. Seda, et paksemaid tõlkeraamatuid antakse eesti keeles välja kahes köites, juhtub ikka. Aga et antakse välja kolmeks lööduna, kolmes köites - seda varasemast ei mäleta. Samuti on tavapäratu, et kõik kolm köidet ilmusid ühe aastanumbri sees ning lausa järjestikustel kuudel - muidu on ikka aastaid vahet. Markantseim näide on Robin Hobb’i salamõrtsuka triloogia, mis ilmus eesti keeles üle kümne aasta, viimase osa kahe köite ilmumiste vahele jäi niipalju aega, et enda jäigi see sari lõpuni lugemata (kuuest eestikeelsest raamatust lugesin läbi viis). Nagu Kristjan Rätsep siinsamas BAASis kirjutas: “Sellel, kui hakkad mingit romaanisarja eestikeelses tõlkes lugema, võivad olla huvitavad tagajärjed. Farseeri-triloogiat olen lugenud täpselt poole oma elust[..]”  

Ühe tehnilise detailina jäi veel silma, et iga köite tagakaanel oli sama jutt. Martini “Jää ja tule laulu” raamatud on sarnaselt tõlkeraamatutena poolitatud aga seal on vähemalt igal köitel eraldi jutt. Perdido raamatute puhul jättis natuke halva maitse suhu, on kergemat teed mööda mindud.  

Autor on poliitiliste vaadete poolest tugevalt vasakule kaldu, maoistlik kommunist kes on saanud PhD marxismist rääkiva uurimistöö eest. On seda nüüd näiteks sellest raamatust tunda - ei oska ütelda, endale küll midagi silma ei jäänud.  

Raamat on stiililiselt weird fantasy. Tegevus toimub väljamõeldud Bas-Lag maailmas New Crobuzoni metropolis, justkui  varakapitalistlik linn mõningaste politseiriigi tunnustega. Kõik kohad on veidraid elukaid täis, on inimesi, on suuri inimeselaadseid linde, on erinevaid hübriide ja monstrumeid. Üheks peategelaseks on inimesest teadlane Isaac Dan der Grimnebulin kes elab koos kunstnikust putukalaadse humanoidiga (khepri) nimega Lin. Kohe raamatu alguses viiakse lugeja võrratusse aurupunki ja veidrustesse kuna inimese ja putuka armastus, suhtlemine ja kehaline… khm, lähedus vajavad natuke settimist. Linn on räpane ja haisev, täis lihttöölisi, sulisid, sõdureid, võlureid. Kohati leidub ilmselt kunagi elanud meeletult suure looma roideid, mille ümber linna arhitektuur on end sättinud. Raamatust lugemiseks oivaline, ise elamiseks kohutav.  

Raamatu kandev teema on see, et Isaac hakkab ühe kliendi tellimust täitma ning tal on selleks vaja erinevaid linde. Muuhulgas saab ta ühe põneva rööviku. Siinkohas lõpetangi raamatu tutvustamise, siit hakkab igasugust värki juhtuma.  

Raamatus kasutusel olev sõnakasutus on kohati kummaline. Ilmselt oleks huvitav lugeda ka originaali, et saada aru, kas see on tõlkest või algmaterjalist - aga ma spetsiaalselt ei hakka seda tegema. Sest Miéville loodud maailm ja keskkond on ilmselgelt ise juba väga ummamuudu ning isegi kui tõlkija on mõnes kohas lähenenud… no ütleme, et mitte kõige õigemini (aga mis on “õige”?) siis tegelikult see hoopis lisab vürtsi ja veidrust. Minu arvates on loomingulisus antud juhul ainult hea.  

Mõned näited ka. Maailmas on imetegevuslikud ja õlipõletusmootoriga masinad, teinekord lahingus taplevad kustutajakoid ning käsikidujad. Kui ikka teisele väga tahad liiga teha siis tuleb võtta appi sülgpõletamine.  

Peale raamatu lugemist jäin mõtlema, et autor loodetavasti ei kirjuta rohkem sarja või maailma edasi sest praegusel kujul on see üsna täiuslik. Siis läksin täpsemalt uurima ning selgus, et Miéville on Bas-Lag maailmas toimuvaid romaane kirjutanud veel kaks tükki (“The Scar” ja “Iron Council”). Noh, mis siis ikka. Kunagi tahaks kindlasti neid ka lugeda.  

Osad lugejad on heitnud raamatule ette aeglust, uimasust, segasust, loodusteaduslikku nõrkust. Teised kiidavad taevani. Osad on loomulikult vahepeal. Enda arvates on antud juhul tegemist klassikalise olukorraga, kus mitu pimedat idamaade tarka elevanti katsuvad. Kokku on seda raamatut eesti keeles 856 lehekülge seega massiga lööb ta kindlasti. Ülalpool küll ütlesin, et tegu on weird fantasy'ga aga samamoodi võiks ta olla ka aurupunk. Aga ta pole ei ühte ega teist, pigem on nii mahukas raamatus mitmeid erinevaid põnevaid külgi.

See on ikka täitsa uskumatu milline lotovõit see raamat on! 

Ma ei mäletagi, kas olen Heinleini varem lugenud - aga isegi kui olen siis ei mäleta mitte midagi.

Peategelaseks on alkoholiprobleemidega Daniel Boone Davis, leiutaja ja insener. Teine oluline tegelane on kass Petronius, omadele Pete. Kassi-inimestel on seda raamatut veel eriti huvitav lugeda kuna ikka ja jälle on väikseid huvitavaid detaile mis muhelema panevad. Üldse on raamat stiililiselt ja keelekasutuse poolest hästi soe ja sümpaatne, “cozy hard sci-fi” võiks muigamisi ütelda. Kui korra rääkida stiilist siis ma ise sätin ta küll “tehniliselt detailse ulmeka” kasti aga tegelikult on see raamat veel lisaks sulam fantasy’st ja romance’st (kuidas seda üldse eesti keelde tõlkida, romanss?).

Tegelikult äkki ma peangi mõne sõnaga kirjutama, mis on “hard science fiction”. Lühidalt on point selles, et raamatu sisu peab olema tehniliselt, teaduslikult ja loogiliselt korrektne ja täpne. Jah, ilmselgelt ei pruugi iga asi ulmeraamatus olla nüüd ja praegu eksisteeriv - aga ta võiks üldiselt alluda loodusseadustele ja olla olemasolevaid teadmisi kasutades loogiliselt edasiarendatav. Noh, näiteks kui praegu mingeid asju tehakse laboritingimustes või siis on mingi tehnilise vidina eriti varajane prototüüp olemas siis näiteks hard sf raamatus võib terve maailm seda täis olla.

Ma nüüd kirjutan läbisegi aga praegu meenus, et raamatut saab lugeda ka nagu põnevikku. Tegelikult ongi raamatu algus natukene nö. klassikaline ulme, siis keerab ära tavalisse “oleme sõbrad ja teeme koos huvitavat start-upi” teemasse, kus ühel hetkel enam inimvahelised suhted pole väga lihtsat ja sirgjoonelised. Edasine räägibki siis sellest, kuidas peategelane on paraja supi sees ja kuidas sellest välja rabeleb, kohates teel mitut huvitavat tegelast ning rännates ajateljel ühes ja teises suunas.

Raamat ilmus aastal 1956, tegevus on suuresti aastates 1970 ja 2000. Seega on huvitav lugeda ja mõtelda, kuidas võiks tulevikumaailm paista autori jaoks kirjutamise ajal.

Kui rääkida korra veel raamatu stiilist siis ta on tõepoolest kõike, mida ülalpool mainisin. Seega on hoogsat tegevust, on põnevust, on fantaasiat, on kassi kuid ilmselt kõige rohkem on todasama kõva sci-fi’d. Ta pole küll hullult tehniline aga siiski on raamatu baas teaduslik ja läbimõeldud. Ma ei taha nüüd kindlasti raamatust kedagi eemale peletada, kaugel sellest! Pigem võibki olla see hea raamat sellisele lugejale, kes muidu teaduslikust poolest just hullult palju ei huvitu - aga tahaks natuke uurida, kuidas sedasorti kirjandus on.

Seega - äge raamat, soovitan soojalt.

Raamat on väiksemas, taskuformaadis ning sisaldab seitset lühijuttu. Osad lood on varem ilmunud inglise keeles, osad on kirjutatud just selle kogumiku jaoks. Üleloomulikku, ulmelist, fantastilist elementi siin ja seal ikka on kuid lood on pigem sellised vimkaga. Mart Sander on ise mitu korda ütelnud, et  talle meeldib ajaloost teise maailmasõja eelne aeg, seega leiavad mitmed lood aset just selles ajajärgus. Mõni ka natuke varem.
 

Ma olen autorilt lugenud varem romaani “Lux Gravis, ehk Raske Valgus”, mis on alternatiivajalugu ning kus on tunda, kuidas autor on teinud korraliku eeltöö ja nõuab lugejalt aktiivset kaasamõtlemist. “Kõhedad muinaslood” on mõnes mõttes kergem, jutud on suures osas klassikalise olemusega - aga taas viskab autor siia ja sinna vingerpusse sisse. Näiteks ei ole vbolla otsesõnu üteldud, millal tegevus toimub - aga siis keegi tegelastest mainib, et Nikolai I on hiljuti surnud.
 

Raamat hakkab juba peale omamoodi ja mõnusa jutuga (“Must kast”). Terve jutt on selline, et ootad ja ootad, et mis nüüd toimub. Siis ühel hetkel hakkad mõtlema, et ooda nüüd! Keerad mõned lehed tagasi ja tuleb välja, et autor oli uinutamise varjus tegelikult sündmused teises suunas liikuma pannud. “Öine palavik” on teine sarnane lugu, kus tegevus toimub suuresti minategelase peas ning ega lõplikult ei saagi aru, et mis siis nüüd toimus. Kui üldiselt ma sedasorti uina-muinat pigem ei naudi siis Sander oskab kuidagi täpselt õigeid hingekeeli paitada.
 

Kui rääkida õhkkonnast siis “Tegelikult”, “Kolmkümmend minutit mõrva”, “On teil unistus?” ja “Saatan Robert” on minu silmis selles mõttes sarnased, et kõigis on mingi tegevus, plaan, teostus, lõpplahendus. Samas on tõesti märkimisväärne kuidas Mart Sander oskab seda kõike kirjutada nii, et tegu pole lihtsalt järjekordse krimka või ajaloolise jutustusega - jah, on nii mõnigi ehk isegi kulunud teema aga kirjanik oskab lisada selle “miski”, mis teeb keskpärasest kirjandusest suurepärase kirjanduse.
 

“Üksinduse allikas” on taas klassikalistel motiividel kõndiv - aga lõpp on jube ägeda väikese ninanipsuga. Filmis, filmina oli ta veel eriti lahe kus ühel hetkel jääd jahmatunult vaatama ekraanil toimuvat - aga siis hakkad peas meenutama, et mis varem toimus, arvutad natuke näppudel ja siis tuleb “Ahjaa, ja-jaa, vahi kui kaval!” emotsioon järgi.
 

Minu jaoks võtab Mart Sanderi ulme kohapealt hästi kokku BAASist silmajäänud sõnad: “Mart Sander kirjutab ulmet vähe - aga kui siis teeb seda hästi.” Endal on nüüd tekkinud huvi ka ta muid raamatuid lugeda, “Litsid” on näiteks selline, mis seni pole mitte mingit huvi tekitanud. Kui aga nüüd lähemalt vaatasin siis tegelikult räägib see raamatusari 1939-1944 aastal toimunud sündmustest läbi bordelliprisma. Arvestades kuidas autori ajaloohuvi on seni mõnusa kirjanduse läbi välja tulnud siis ootan huviga.
 

Raamatus on autori illustratsioonid, mis jutte väga hästi täiendavad. Mõni inimene on kohe mitmes vallas andekas.