Aasta on 1865. Ameerika kodusõda. Gettisburg on juba seljataga ja lõunaosariikide selgroog sisuliselt murtud, lahingud jätkuvad. Põhjaosariiklased koondavad vägesid Richmondi piiramiseks. Noid vägesid liigutatakse lõunasse laevadega. Yks säärastest laevadest mille pardal on jänkide jalaväerygement ja kahuripatarei satub tohmanist kapteni syy tõttu kummalise tormi kätte. Järgmisel hommikul kui torm vaibub, avastavad vaprad meresõitjad ennast tundmatul rannikul. Kalda peal sebib ringi terve armee keskaegsetes turvistes habetunud tyype. Taevas on kaks kuud.
Ehk siis järjekordne variatsioon teemal "grupp jänkisid kuningas Arthuri õukonnas", veidraks vahelduseks niipalju et paik kuhu meie kangelased randuvad kannab nime Suzdal, kus valitseb bojaar Igor kes sugugi ei saa läbi kohaliku õigeuskliku kirikuga. Edasi läheb nagu öeldakse, "po polnoi programme", yhe aastaga läbi viidud tööstuslik revolutsioon, aurumasinad, õhupallid, musketid, the works.
Et asi põnevam oleks, elutsevad selles kummalises maailmas veel miskid kohalikku päritolu rändrahvad kes kangesti meenutavad mongoleid-tatarlasi. Ainult et on ca 3 meetrit pikad, näevad jubedad välja ja mis kõige toredam, tarvitavad inimesi toiduks. Rändavad ringi, kui jõuavad järjekordse inimeste linna juurde siis võtavad sealsest elanikonnast maksudeks iga viienda ja pistavad pintslisse. Ameeriklastele selline variant sugugi ei sobi ja läheb sõdimiseks.
Esimesed sadakond lehekylge sissejuhatuseks olid võrreldes teiste sarnaseteemaliste kirjutistega (vt. Steve Stirlingu Nantucketi sari) vähe uimased ja paiguti tekkis ulme tarbimiseks hädavajaliku "suspension of disbelief" seisundi saavutamisega mõningaid raskusi. Edasi läks asi paremuse poole.
Praeguseks on selles sarjas (The Lost Regiment) ilmunud 7 romaani. Vaatab, äkki teine osa on vähe parem.