Lugu ise läks käima küllalt aeglaselt. Ausalt öelda nii aeglaselt, et vahepeal lausa tüdinesin ja hinne poleks kuidagi "kahest" kõrgem tulnud. Lõpuosas aga kui sai selgeks, mis tegelikult toimub, oli üsna huvitav - selline kerge horrorisegune detektiivivärk, täpselt nagu X-Files`iski.
Lugu jaotub kolmeks osaks. Esimeses osas uurib Diogenese Klubi tegelane maal kuskil külas väikesesse metsatukka ära kadunud kahte last. Metsatukk pole suur ja kohalikud elanikud on selle juba sõjaväe abiga mitu korda läbi kamminud. Ootamatult ilmub välja umbes 30-aastane mees, kes räägib küll segaselt, aga väidab end olevat sellesama 8-aastase poisi kes eelmine päev ära kadus. Kus ta oli, selle kohta ei oska ta mingit seletust anda. Diogenese Klubi detektiiv läheb üksinda metsatukka uurima ja leiab ootamatult ka väikese tüdruku, kelles aga tundub midagi imelikku olevat.
Teise osa tegevus leiab aset 8 aastat hiljem Londonis ja keerleb põhiliselt ühe noore naisajakirjaniku ümber, kes tahab teha lugu laste seas hirmsasti populaarsest tsirkusest, õieti teemapargist, kus teemaks on Haldjamaa. Eelmises loos kadunud olnud ja jälle väljailmunud 8-aastane poiss 30-aastase mehe kehas on nüüd selle asutuse kunstnikuks ja tema hämmastavalt fantastilised ja elavad dekoratsioonid tõmbavad kõikide tähelepanu.
Kolmandas osas kõik liinid jooksevad kokku ja lõpp on viktoriaanlikku actionit täis. Diogenese Klubi koostöös mingi teise salaorganisatsiooni ja ka politseiga paljastab kuskilt mujalt, "Haldjamaalt" tulnud olevuste plaanid ja keerab neil vähemalt seekord asja untsu. Lõpp on selline õnnelikupoolne.
Nagu öeldud, algus oli üsnagi uimane ja teise osa freakshow ka nagu väga ei haaranud. Kui aga selgus vahetiste eesmärk, läks üsnagi huvitavaks. Loos oli ka mõningaid horrorimomente.
Üldiselt, päris kobe lugu. Peaks vist selle Newmani Diogenese Klubiga veidike põhjalikumalt tutvuma...