Nüüd palkab Orson Welles ta selgitama, kes on salapärane produtsent John Alucard (peale selle, et ta nimi on tagurpidi lugedes Dracula). Alucard finantseerib Wellesi oma stsenaariumi järgi tehtavat uut Dracula filmi... ja veel mitut. Krahv ise on 50-ndatel pärissurma surnud ja Genevieve oli selles mingil määral osaline. Niipalju vihjeid tuuakse, kuigi eelnev lugemus loo mõistmisel muidugi kasuks tuleb. Üldse võib Hollywoodis täheldada teatavat Dracula filmide buumi; ühe oli valmis nikerdanud Coppola ja sellest pajatatakse sarja eelmises loos.
Lugu areneb kõigi karmi koolkonna krimkade zhanrireeglite kohaselt - vaevalt olles ülesandele asunud, tabavad Genevieve’i mõrvakatsed; lisaks kohtume kellegi kolledzhiplikast vampiiritapjaga jne. Igasugu seostusi kinoilma ja staaridega on pidevalt, kuni saladuse lahendmaiseni välja. Lugu saab küll tervik, ehkki Alucardi edasistele tegevustele pühendet sari jätkub. Teksti on pikitud ka lõike Wellesi stsenaariumist, millest peab saama filmiguru elutöö. Peaosas esineb John Huston, ning Jonathan Harkerit mängib noor Jack Nicholson. Üldiselt mulle jutt meeldis aga ei oskagi põhjendada, miks “viit” ei anna. Lugeda tasub, nagu vist kogu Anno Dracula sarja.