Peategelased on varasematest osadest tuttavad vampiiritarid Kathie Reed, Genevieve Diedonne ja Penelope, kes kõik on armunud nüüd juba 105-aastaselt surevasse Ch. Beauregard’sse. Briti luure saadab Dracula pulmi jälgima oma uue vampiirist agendi Hamish Bondi (sõidab Aston Martiniga). Kohal on ka venkude Smerš ja osade peatükkide nimed on võetud Bondi filmidest (Living Daylaights jne). Pulmade käiku segab keegi salapärane Punane Mõrtsukas, kes erineval viisil vanu vampiire surmab ja linnas parasjagu paanikat tekitab. Kogu maailma šokeeriv sündmus on see, et oma pulmapäeva õhtul on keegi Draculalt pea hõbenoaga maha lõiganud.
Erinevaid žanreid ja stiile on nii palju kokku keeratud, et ühtset nimetust on raske anda. On bondilik luurekas, on kriminull, on tõsine psühhodraama. On vampiristlikud probleemid (kas vampiir suudab tunda). Arvestades erinevate tsitaatide, laenude ja kommentaaride hulka ei saaks ju romaani nagu väga tõsiselt võtta – et rohkem nagu pullitegemine ju... Aga päris nii see pole. Üldtonaalsus on üsna traagiline ja kui see ongi huumor, siis selline imelik inglise huumor. Kelnerid lasevad vampiiridele napsi sisse süstlaga törtsu oma verd; Alitalial on vampiiride jaoks eraldi klass, Salvador Dali on vampiir ja lõbustab inimesi oma kihvadega. Noh, ja nii edasi.
Minu jaoks tõestas Newman end arvestatava prosaistina. Elementides ja detailides on ta superhea, nii ulme kui kirjanduse koha pealt. Romaan tervikuna tundub aga pisut venitatud ja vahepeal nagu paigal tammuv, süžee ei arene ja autor hiilgab vaimukuste ja uute efektsete kõrvaltegelastega. Üldmulje on aga üpris positiivne