Pealkirjas ei viidata mitte Newmani enda jutu "Where The Bodies Are Buried" kolmandale osale, vaid ühele väljamõeldud õudusfilmile, millel jutus keskne koht on. Peategelane on kõmuajakirjanik, kelle karjäär saab tuule tiibadesse peale ühe medõest sarimõrvari tabamist, mille esimeseks kajastajaks ajakirjanikul õnnestub olla. Kohaliku lehe reporter reedab tööandja ja saadab loo üleriigilisele tabloidile, kuhu mees ka kohe tööle võetakse. Karjääri ja raha tegemiseks hoiab ajakirjanik teemat üleval, serveerides oletusi ja tühiseid fakte dramaatilise tõe pähe. Temast saabki räigematele kuritegudele keskendunud tuntud krimireporter. Sündmus, millest sai alguse tema tähelend, kasvab aga üldpoliitiliseks hüsteeriaks. Mees väitis, et kaheksa last tapnud medõde sai inspiratsiooni õudusfilmist "Where The Bodies Are Buried 3" ning kuna tabloid käiab pidevalt teemat õudusfilmide mõjust inimestele, tekib riigis õudusfilmide- ja kirjanduse vastane liikumine, mis päädib raamatute-kassettide põletamise ning videolaenutuste rüüstamisega. Liikumise ideoloogiliseks juhiks ongi meie peategelane.
Jutt ei kvalifitseeru ulmeks, on nn. hirmujutt, ehkki hea tahtmise korral võib keegi temas alternatiivajalugu näha. Mulle meeldis jutt eelkõige kõmu-uudiste tekkimise mehhanismi ja ning huvitavate psühholoogiliste fenomenide kujutamise pärast.