Fantazy a la Tolkien. Kunagi ilmus Maale õel kujumuutjatest rass. Pärast mitmesaja aasta pikkust valitsemist lõid inimesed ja haldjad (keda siin maailmas aelyriteks kutsutakse) nad suures lahingus puruks ja pagendasid maailma servale. Aga nüüd hakkavad pahad taas end liigutama. Samas pole kunagiste liitlaste suhted üldse soojad. Inimeste kuningas, juba vana mees, võtab kuulda valesid nõuandjaid ja ihkab oma nime igavikku jäädvustamiseks ehitada taevani ulatuva torni. See aga nõuab tohutuid inimressursse. Üle kogu maa võetakse üks igast seitsmest kive vedama. Kauges kolkakülas elavaist õdedest võetakse üks. Teine suundub koos naabripoistega teda tagasi tooma. Ja muidugi on just nemad need, kes valel ajal vales kohas viibides kogu laviini veerema lükkavad. Niipalju siis sisust üksikasjadesse laskumata. Mis ei meeldinud? Esiteks hõljub teose kohal koletusuur JRRT vari. Story liigub täpselt Kääbiku radu pidi (muust maailmast kauge koht -- õudne mets -- mägede all vangis jne), samuti pole osade tegelaste nimede väljamõtlemisega eriti vaeva nähtud (Elrirr, Eldareth, haldjaklann Valahyr). Teiseks hakkas tüütama pidev amelemine. Nii kui tegevuses väike hingetõmbemoment tuleb, läheb murumängudeks. Ja kolmandaks -- sissejuhatava köite jaoks on liiga paks. Teisalt on ka häid külgi: maailm on hästi läbimõeldud; üks peamisi asjaosalisi saab just enne päralejõudmist ilma igasuguse kangelaslikkuseta juhusliku noole selga. Ja peamine: kellelgi pole selget sihti silme ees, kuidas pahadega võidelda või mida need konkreetselt plaanivad. 4