Ülimalt groteskne aga samas hirmutavalt tõetruu, ma ei kahtle silmapilgukski et Venemaa eliit ei elagi sellist elu, koos oma kinniste lõbumajade ja kokaiiniga, rafineeritud luksuse ja räbalates, poris ja kaltsudes äärmise vaesuse külg-külje kõrval olekuga, ebasoosingusse langenute füüsilise likvideerimise ja nimeliselt demokraatia kuid tegelikult pärisorjusega. See tundub isegi mitte ainult täiesti tavaline ja ootuspärane vaid ka Venemaa loomuliku seisundina. Tegelikult meenutas romaan mulle tohutult Andrei Lazartšuki jutustust "Muumia", mis eesti keeles on ilmunud kirjastus Skarabeuselt sama nimega kogumikus 2006. aastal. Seda just üldise õhustiku, samasuguse grotseskse-võika-unenäolise settingu poolest. Mul puudub igasugune teave kuidas Sorokinisse kodumaal peegli näitamise eest suhtutakse, loodetavasti pole ta saanud füüsilisi märkusi. Tegelikult on pagana kahju, et meil siin Eestis sellist groteskimeistrit pole, kellelt midagi taolist oleks oodata. Kivirähk ju tegelikult täitsa oleks, paraku on ta lõikav satiir võrreldes Sorokiniga ikka üsna impotentne.
Julgen soovitada, kas koos esimese osaga või ilma, mõlemaid saab täiesti vabalt eraldi lugeda. Kindel "viis" ja tahaks veel, peab vist ikka selle "Sinise peki" välja otsima kuskilt...