Ulmekirjanduse BAAS - Vladimir Sorokin

Arvustused (8)

Samas laadis tekst kui Nabokovi "Ada", ainult teise väljenduslaadiga inimese kirjutatud. Meelde sööbis Hitleri ja Stalini kohtumine esimese lossi trepil (on see tsitaat mõnest jaapani multikast?). Naerune nagu Vonnegut. Ja täiesti ajuvaba nagu need vene basatskid tavaliselt.

Teksti loeti eesti keeles

Ats Miller

28.11.2003, kell 11:15

Järjekordne venelaste enesepilastamine. Üsna loetavalt teostatud, seega minusugune, kes kõigesse, mida möödunud sajandil venelaste ja Venemaaga seostati, kirjeldamatult halvasti suhtub, naudib raamatut täiel rinnal. Aga väheke lihtsameelne on see raamat - seda mõttetut ärapanemist kumab igalt lehelt. On suuri ideesid, kasvõi näiteks see mullakeppijate kogukond - nii täiuslikult idiootlik ja briljantselt sümboolne oma sügavusse laskuvate totaalsest vaesusest kirjeldamatu luksuseni küündivate tasemetega. Või siis mainitud Stalini ja Hitleri kohtumisstseen alternatiivajalooks kvalifitseeruvas osas (nimetatud on lõpetanud IIMS rahu sõlmides). Kõige rohkem pani mind mõtlema ehk just vaatenurk - kuipalju kibedat raevu või siis ebainimlikku kaabaklust peab autoris olema, et midagi sellist valmis kirjutada... Nõustun ka võrdlusega Vonneguti koha pealt - inimvihkajad on teinekord huvitavad, aga kuna nende maailm muutub loogikavabaks jandiks, eksisteerides vaid selleks, et lugejale oma põlgust demonstreerida, jääb pärast suhu paha maitse (ja milline see saabki olla peale sõnniku mälumist!) ning kokkuvõttes pisut pettasaanud tunne.

Aga sellegipoolest soovitan lugeda - hea raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Ruumet

23.12.2003, kell 21:34

Ilmselt ei oska ma neid asju hinnata, mis raamatus oli. Minu silme ees oli tegu kohutava läbuga, milles kasutati põhiliselt eelpool arvustuses mainitud "venelaste enesepilastamist". Mõned vahepealsed stseenid jäid arusaamatuks, arusaamiseks oli vaja vist rohkem tunda vene rahvalugusid. Raamatu lõpuosa oli parem, kui algus ja see kergitas hinnet ühe palli võrra.

Teksti loeti eesti keeles

Tarts

14.03.2004, kell 00:19

Ärge minust ja hindest nüüd valesti aru saage. See hinne ei ole romaanile. Sel lihtsalpõhjusel,et seda romaani ei ole olemas. See raamat ei ole romaan, ei, ta on puhtakujuline provokatsioon. Valetan, see onprovokatsiooni kvintessents. Väga lähedal geniaalsusele.
Ärgu lugegu seda raamatut need, kes lugu otsivad. Lugu ei ole. Ärgu lugegu seda need, kes tegelasi otsivad. Tegelasi ei ole. Ärge lugegusedaneed, kes tegevust otsivad. Tegevus on olematu. Kes siis lõpeks seda lugeda võiksid? Arvan, et need, kes hindavad mängu ilu. Kogu üllitis on mäng, väga julm, aga siiski mäng. Eiole venelase enesepilastus, pigem rahvuse valuläve kompamine. Ja kui siis venelastest kõrini saab võetakse ette ülejäänud maailm ja trambitakse sadistliku mõnuga selle konnasilmadel. Et vaadata, milline võiks olla reaktsioon.
Kokkuvõtteks. Väga andekalt kirjutatud andeka inimese poolt. Samas üsna lapsik asi. Aga ilus. Ilus oma süütuses, ehkki kujutan ette, et vähestel asiotsieerub teos süütusega. Uskuge, ka süütus ja ilu võivad olla kaunikesti ilged, oleneb serveerimisest.

Teksti loeti eesti keeles

Andreas Jõesaar

26.12.2006, kell 22:11

Erinevalt Ants Millerist mina möödunud sajandi venelastesse ja Venemaasse kirjeldamatult halvasti ei suhtu. Samas ei armasta ma neid samuti piiritult. Seega provokatsiooni mõttes "Sinine pekk" mind üldse ei loksutanud.

Tõsiselt häiris mind see nn uusvene keeles kirjutatud esimene ots. Peamiselt just oma tehnilise lahenduse poolest aga ka sisuliselt. Nii olin tõsiselt õnnelik, kui 111. leheküljel mullakeppija Ivan lits Glogeri raskeltjälgitavale sonimisele otsustava lasuga lõpu peale tegi. :)

Alternatiivajalugu oli ulmeromaani seisukohalt mannetu. Jah, oli üksikuid ideid, mis muige suule tõid. Kuid sama palju oli ka neid, mis selle muige kiirelt kustutasid.

Kokkuvõtteks - haige raamat. Midagi sügavmõttelist, suurt, andekat ja geniaalset selles teoses kindlasti pole. Samas oli tekst loetav ning kõike muud kui surmavalt igav.

P.S. "Sirbis" avaldatud arvustuses juhib kriitik Fagira D. Morti tähelepanu asjaolule, et romaani sisu annaks paremini edasi, kui eestikeelne pealkiri oleks "Lilla pekk". Kirjutan alla.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav

27.06.2012, kell 14:47

Joel Jans

27.05.2013, kell 18:04

"Sinise peki" algus annab suurepärase aimduse, milline võib tänapäevane skype logi paista näiteks mõnele 19 sajandi inimesele - totaalselt arusaamatu loomulikult. Saan aru ka miks pole paljud kamraadid seda teost suutnud läbi pureda, see algus on ikka niivõrd segane, ebanaljakas ning laest võetud lühendeid täis pikitud, et lugeja kannatus peab olema raudbetoonist.

Pressisin siis hambad kõvemini kokku ja lugesin edasi. Lootes ehk on algus vaid pähkli kest, mille katkihammustamise järel premeeritakse mind magusa sisuga. Tuhkagi! Järgnenud kuulsate Vene klassikute kloonteisikute tekstid olid liiga kaootilised, mullakeppijate ordu häirivalt absurd ning Stalini-Hitleri maailm ülemäära rõve ja veniv.

Peab tunnistama, et Sorokini pehmem absurd ja loogilisem sündmusteahel "Opritsniku päevas", "Suhkrust kremlis" ja "Tuisus" meeldib mulle kordades rohkem. Sinise peki fenomen jäi mulle igaljuhul täielikuks mõistatuseks ja hea, et see mulle kõige viimasena tema eestis ilmunud raamatutest pihku sattus, sest vaevalt oleks viitsinud peale seda teisi (ja MÄRGATAVALT PAREMAID) raamatuid enam kätte võtta.

Teksti loeti eesti keeles

Vladimir Sorokin

7.08.1955-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Vladimir Sorokin ·

Lisavahendid:

Vladimir Sorokin

7.08.1955-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Vladimir Sorokin ·

Lisavahendid:

Autorite sildid:

Teoste sildid: