Oregonis 2007. aastast toimuva sündmustiku keskmes on Bearkillerite ja MacKenzie´de klannid ja nende külm sõda Portlandis oma kuningriiki loova Lord Protectoriga. Kestab küll vaherahu ja Willamette’i orus hakkab taastuma teatav stabiilsus ja majandustegevus. Kuna uus põlvkond sirgub, siis tekivad tegelastel keskaegsete valitsejate mured – kuidas feodaalvaldusi päranada? Ehitatakse kindlusi ja üldine poliitilis-majanduslik olukord meenutab üha rohkem keskaega. Kujunemas on teatav neo-feodaalne kombestik, vasallisuhted ja mõttelaad. Kristlus on hääbumas ja wiccade religioon levib üha laiemalt.
Üldiselt ju Stirling kirjutab romaane hästi ja põnevalt. See aga… on autoril kuskilt otsast nihu läinud. Siin on peatükke ja arenguid, mis on kõigiti suurepärased, autor oskab lugejat kaasa tõmmata ja oma maailma suruda jne. Paraku on suur osa romaanist mitte millestki. Intriigid – niipalju kui neid üldse – on lahjad. Autori detailitäpsus muutub samuti üsna kurnavaks. Relvastust, rõivastust, maastikke, wiccade tseremooniaid, matkamist jms kirjeldatakase täpselt, reeglina palju põhjalikumalt, kui seda lugejal visualiseerimiseks vaja läheb. See venitab tegevustikku, ühes peatükis toimub palju vähem, kui selles toimuda võiks. Klannide elu-olu ja argipäevaaskeldusi on liiga pikalt. Ja kui - oh õudust! – mackenzied satuvad kuhugi jaanipäevapeole, ei suuda autor ennast lihtsalt tagasi hoida. Või näiteks lõpu poole, kui ootaks vähemalt mingitegi intriigide intensiivistumist võtab autor mõnuga aja maha ja hakkab fucking heinategemist kirjeldma.
Hästi natuke tekib nüansirikkust (Signe Havel) Stirlingi kombesse tegelasi kompromissitult headeks ja halbadeks jaotada. „Paha“ teeb reeglina ainult halbu asju ja „hea“ ei tee kunagi kurja. Head näiteks on kõik romaanis mainitud endised sõjaväelased. Heade/pahade rahvuslik-rassiline kuuluvus on autoril täpselt välja arvestatud. Tegelastüübid on Stirlingi nõrgim koht.
Muide, autor armastab sellesse sarja panna mitmesuguseid viiteid ja vihjeid muule ulmekirjandusele. Kõige rohkem on Tolkieni – üks tegelane kinnismõtteline tolkinist ja tekitab Oregoni Dunedaini ratsanikud. Küll aga satub siin ja seal ette tegelasi tuntud sf-lugude kangelaste nimedega (Steve Matuchek, leitnant Flandry, on vihje Brini „Postmanile“ jne.)
Kokkuvõttes arvaks, et see on tunduvalt viletsam kui sarja esimene osa. Peamine põhjus on üksluine kirjeldamine ja lihtsalt tuututamine ja mingi üldisem kontseptuaalne puudujääk, et mille ja kelle kohta romaan ikkagi on. Autor keskendub kümneteks lehekülgedeks sündmustele, mis lihtsalt ei ole kuidagi olulised ja huvitavad. Näiteks – kui loo seisukohalt on oluline, mismoodi sir Loringil Protectori juures läks ja milline üldse Protectori riik on, siis pikib autor sinna vahele pikalt kirjeldusi (juba hiljem toimuvast) mackenzie’de vähetähtsast luureretkest, milles peamiselt kirjeldatakse puid ja põõsaid. Aga ma nagu tahan ulmeromaani lugeda mitte loodusloo õpikut. Romaanis on kümmekond väiksema lahingu kirjeldust ja noh, kui sa oled ühte juba lugenud, siis pole enam oluline, mismoodi nooli lastakse ja mõõka välgutatakse. Enamik madinakirjeldusi ei arenda sündmustikku üldse edasi ja on selgelt ruumitäiteks. Mis eriti pinda käisid, olid need nn heliefektid: whoosh ja skreek ja nii edasi, kuidas vibud ja nooled häält teevad. Ja isegi siis, kui ma saan aru, et järgmistes osades on wiccade religioonil kanda tähtis roll selles tehnoloogiata maailmas, ei õigusta see 20 lehekülge jaanituld ja leelotamist. Sest wiccade laule, mis, nagu autor ise tunnistab, ei ole muud miski tema tuttava folklauliku promo, on siin lehekülgede kaupa.
Hinne on antud pedagoogilistel kaalutlustel. Ligi pool romaanist on ülearune vaht, mingi võsa vahel nohistamine.