Üks peategelastest, Mike Havel on soome ja indiaani juurtega ex-marine ja piloot, kes The Change’i hetkel prantsatab lennukiga kest Idaho metsikku loodust; lennukis on veel Larssonite perekond, kellest noorim tüdruk on osav vibulaskja. Nad alustavad teekonda läbi tühermaa, sinna, kus nad teavad, et on tsivilisatsioon. Havelist saab Karutapjate klanni juht. Klann liigub ida poole Oregoni, et leida sobiv paik püsimajäämiseks. Klann hakkab arendama ratsaväge, turvistike ja vibude-noolte meisterdamist ja neist kujuneb märkimisväärne sõjaline jõud.
Juniper McKenzie on wicca-usu naispreester (nõid) ja kartes linnadest põgenevaid masse, loob tema oma coveni alusel metsade vahele klanni tugibaasi. Juniperist saab MacKenzie wicca-klanni liider. Nad ehitavad selle üles vanasid ðoti klanne jäljendades. Wiccad tunnevad hästi looduslähedasi eluviise ja neist kujunevad ka tublid vibulaskurid. Haveli ja MacKenzie’ klannide ümber koguneb veel rahvast ja nende seas on mitmeid harrastusvibukütte, ratsutamishuvilisi, larpareid, seppasid ja insenere siis suudavad nad mõne kuuga luua arenimisjõulised asumid.
Lühidalt on juttu, kuidas Portlandis haarab võimu keegi medievist ja gängiuurija, kes nimetab end Lord Protectoriks, ta peksab ülearuse rahva linnast välja, loob gängide baasil oma sõjaväe ja hakkab võimu järk-järgult laiendama, et tekitada feodaalne kuningriik. Muidugi on liikvel veel igasuguseid jõuke, sealhulgas kannibale, kellega need kaks klanni kokku põrkavad. Sündmustik kulgeb suurema konfrontatsiooni poole nende kahe klanni ja Protectori vahel. Noh, pole raske arvata kumb leer esialgu võitjaks jääb.
Havel on autori vaieldamatu lemmik ja meenutab mulle oma arbitraarse maailmavaate tõttu näiteks Heinleini kangelasi. Protagonistina ei ole minu arusaamise järgi küll selline tegelane, kellele saaks kuigivõrd kaasa elada. Juniper MacKenzie on kahtlemata sümpaatsem. Näib, et autor kujutab Havelit ilmeksimatuna ja 100% õigete väärtuste kandjana. Ta on autoriteetne liider ja vapper sõjamees, õiglane kohtumõistja jms. Tihti käitub ja mõtleb ta aga minu jaoks vastuvõetamatult.
Suuresti on „Dies the Fire“ olustiku- ja survivalromaan. Autor armastab täpseid detaile ja on ellujäämise kirjeldustes põhjalik, mõnikord isegi liiga. Põllundust, ehitusi, vibundust ja muud sellist on ehk ülemäära üksikasjalikult kirjeldatud. Üldiselt Stirlingi lugudes nagu ei ole saladusi ja avastusi, on survival ja asjade kujunemine, otsused, tegevused, tagajärjed, reaalsuse tõlgendamine. Ja ei ole ka üleliigset nämmutamist, targutamist ega psühholoogiat. Selles romaanis pole ka õnneks (mitte väga palju) üleliigset madistamist. Stirlingil ei ole ka tegelikult sf-ideid kui selliseid, mille pärast ta peamiste auhindade nominendiks kunagi ei mahu. Tegelased jaotab autor ja headeks ja halbadeks, kes käituvad vastavalt õigesti ja valesti. Karakterid on üsnagi fikseeritud ja sildistatud. Stirling on ju ka teada kui autor, kes kohe ei saa ilma selleta, et ta oma julmasid survival-lugusi ei plätserdaks täis nilbet poliitilist korrektsust. Ei saa ka siin ilma selleta ja pahad – lisaks sellele, et nad on pahad – on ka ideoloogilised hälbikud.
Siiski, Stirling kirjutab hästi, ja seda enam jääb mõistetamatuks, miks ta peab teksti aeg-ajalt poliitilist korrektsust sisse sortsutama. Kõik on põnev ja huvitav ja siis tuleb mingi selline lollus, et võtab karva lahti. Kõigest hoolimata on tegu põneva ja kaasahaarava romaaniga, mille nii suurimaks väärtuseks, kuid pisut ka pidurdavaks teguriks on hoogsa tegevustiku kõrval põhjalikkus ja detailirohkus. Ma arvan, et romaan oleks saanud parem, kui autor igasugu detailide üksikasjade asemel oleks rohkem tähelepanu pööranud karakteritele. Üldiselt siis, et põhjalikkus, pedantsus ning poliitiline korrektsuses võiksid olla asjad, mille pärast hinnet alandada; aga kuna kirjanik on hakkama saanud üpris mahuka teosega, mille ma võrdlemisi kiiresti ja huvitusega läbi lugesin, siis on hindeks „viis“. Nähtavasti tuleb järgmised osad hankida.