Nii või teisiti, minu huvi selle kogumiku suhtes oli eelkõige selles, et lootsin siit leida huvitavaid alternatiivajalooliseid tekste. Ja selle nimel oli siis nõus ära kannatama ka militaarulme. Tuleb tunnistada, et see osutus keerulisemaks, kui ma olin arvanud: kogumikus on kolm pikemat teksti miskist „Bolos” ühismaailmasarjast – seiklused futuristliku tankiga... ja need on ikka erakordselt higised. Muus osas mingil määral märkimisväärseid tekste olen ma eraldi arvustanud. Ülejäänud juttude kohta leiab lühimärkmeid siit koondarvustusest. Kõige parem jutt on the Change romaanisarja kuuluv „Something for Yew” ja ka Sprague de Campi mälestav tekst Martin Padway „pühakuks” muutumisest on päris hea. Kokkuvõttes ei küüni see raamat siiski „hea” hindeni ja peab rahulduma „rahuldavaga”.
„Three Walls-32nd Campaign” (hinne „3”) on lugu sellest, et üks vana-Rooma leegion langes partialaste kätte vangi ja nood müüsid nad maha… tulnukatele. Leegion on veetud kuhugi kosmosesse, kus tulnukate gild kasutab seda Vana-Roomaga samal arengutasemel olevate tsivilisatsioonidega sõdimisel. Vibu ja mõõga staadiumis rahvaste vastu ei tohi kasutada vesinikpommi. Jutt ongi siis mingist sõjast ühe võõra rassiga ja oli minu jaoks üsna igav. Et mitte öelda mõttetu.
„Cops and Robbers” on lihtne aga lõpus hea knihviga alternatiivajalooline lugu. Üks föderaalagent (naisneeger) jälitab mingeid arvatavaid salakaubavedajaid, kuid nood röövivad ta enda ära ja viivad paraleelmaailma, kus ajalugu on läinud teisiti. Seal võidutses Briti Impeerium ligi terves maailmas ja kehtib absoluutne monarhia. Neeger osutub siiski nii kavalaks, et röövib oma vangistaja tagasi ja üritab oma aega viia, aga nad satuvad hoopis maailma, kus Lõunaosariigid on võitnud Kodusõja. Nii et hästi tal siis vist ei lähe.
„Roachstompers” on 1989 antoloogias „New Destinies” ilmunud jutustus, mille tegevus toimub 1996. On puhkenud ülemaailmne majanduskriis seoses universaalsete energiageneraatorite, PHF-seadeldiste leiutamise ja peatse kasutuselevõtu tõttu. Kogu maailmas käib madin ja erilise löögi all USA lõunapiir, kuhu Mexicost (mida kriis väga valusalt rabas) murravad igasugused relvastatud jõugud. Kuna regulaararmee sõdib mujal, siis peavad „prussakatõrjet” tegema piirivalvurid. Suurem osa jutust ongi ühe üksuse lahingulöömisest järjekordse bandega. Komandöriks on mõistagi naisterahvas. Selle madina ajal aga on venelased andnud USA-le ja Euroopale tuumalöögi, ning siis langenud ise Aasia rünnaku ohvriks. Ühendriigid lakkavad eksisteerimast. Naiskomandöril on aga hea plaan varuks.
„Taking Freedom” on jutt lendamiseteemalisest fantasy-originaalantoloogiast „Flights of Fantasy” (1999) ja kellestki nõiast Adeliast, kes linde ja inimesi kokku nõidudes tahab saada ideaalset orja. Üsnagi punnitatud tekst, mis isegi originaalantoloogia jaoks tundub liiga lahjana.
„Lost Legion”, „Ancestral Voices” ja „The Sixth Sun” kuuluvad kõik miskisse „Bolo” sarja, mis pajatab hüpersuper relvastusega tankist ja tankistide seiklustest. Ütlematagi selge, et needki kuuluvad militaarulme alamžanri, aga ma pole selles osanud kunagi midagi huvitavat leida. Nende lugemine nõudis parajat pingutust. Kahtlen ka, kas selle sarjaga mingil määrel varem tuttav olemine oleks siin midagi päästnud.
„Compadres” on alternatiivajalugu sellest, kuidas Pancho Villast saab Roosevelti all USA senaator ja asepresident (USA-Mexico piir tõmmati Chihuahuast lõunasse, nii et Villa sündis USA-s). Tegelaste seast vilksatab läbi ka Ambrose Bierce.
„The Mage…” on ammune jutt Mercedes Lackey poolt loodud ühismaailmas, antoloogias „Lammas Night” (1996), miskist naisvõlurist ja täiesti ebaoluline