Nantucketi saar paiskub minevikku, aastasse 1250 e.m.a. Umbes 7000 elanikuga saar peab nüüd kuidagi uutes tingimustes ellu jääma. Enesetapulaine ja fundamentaalste kristlaste sabotaazh elatakse üle, ning ärksamad kodanikud asuvad moodustama valitsust ning upitama majandustegevust. Ekspedistioon mandrile tuvastab, et tuleviku Massachussetsist saab loomaliha ja metsaprodukte; vilja ja kariloomi tuleb aga hankida proksiajastu Inglismaalt või Vahemere maadelt.Inglismaale asuvad sel ajal esimesed proto-Keldi hõimud, hävitades kohalikku, Stonehenge`i kultuuri rahvast. Lõunapool peaks olema hiilguses Hettiidi impeerium ja Egiptus, mingil määral on tegus ka Mükeene kultuur. Nantucket seab sisse eduka kaubanduskontakti Iraiina rahvaga (proto-keldid); kuigi need on jõhkrad vallutajad ja orjapidajad...
Kohatakse ka Tartessose (see on linnriik Ibeerias) kaupmehi, kes erinevalt kreeklastest (need ju "kirjutavad oma vaprusest eepose, kui veedavad ühe öö kodust eemal"), on tõelised meresõitjad. Kõik see viib ühe ameeriklase William Walkeri mõttele, et tema ambitsioonide ja võimete juures on uus maailm just see paik, kus üks korralik impeerium püsti panna. Romaani negatiivsed kangelased ärandavadki kuunari ning asuvad Iraiina hõimu abiga looma fashistlikku riiki.
Autori sümpaatia aga kuulub inimõiguste ja demokraatia teed ainuõigeks pidavatele ameeriklastele, kes naiste ja seksuaalvähemuste õigusi au sees peavad; kes põlastavad igasugu diskrimineerimist ning vajavad demokraatilist konsitutsiooni ja jõuluks kalkunit. Nemad asuvadki üles ehitama Nantucketi Vabariiki ja astuvad võitlusse Walkeri renegaatidega.
Positiivsete kangelaste eesmärgiks on üles ehitada kapitalistlik tarbimisühiskond maa eraomanduse, panganduse, rahandusega. Ka saare kirikuõpetajad jõuavad kokkuleppele, ületades teoloogilise pisiasja, et Kristus pole veel sündinud ning asuvad misjonitööle.
Mingite isikliste või eetiliste dilemmadega tegelasi raamatus pole; karakterid on lihtsad ja selged - naiste ja vähemuste õigusi austavad kangelased on varustatud ka eranditult positiivsete loomuomadustega; nende antipoodid on aga lurjused iga ihurakuni - nad tapavad, vägistavad, diskrimineerivad ja üks neist on lisaks kõigele veel ka sadist. Lahingutes on õnn loomulikult progressiivselt mõtlevate tegelaste poolel. Iseäranis soosib õnn romaani peategelast Marion Alstoni, kes on juhuslikult naine, neeger, lesbi ja valdab täisulikult meresõitu, lahingutaktikat ja mõõgavõitlust. Iga lauseni poliitiliselt korrektne romaan ülistab ameerikalikke väärtusi - tõhususühiskonda ja tarbimiskultuuri; keskkonnakaitsjaid ja teisitimõtlejaid on kujutatud naiivsete idiootidena. Emotsioonide järgi oleks romaani hindeks "üks", ent kuna see tuleneks minu ja autori vundamentaalselt erinevast maailmavaatest ega ütleks midagi kirjandusliku kvaliteedi kohta, siis panen maksimumhinde. Autori eeltöö on korralik ja tellisromaani sündmustik on osavalt välja peetud. Lugeda oli suht huvitav... ehkki kohati tõi ülevoolav poliitkorrektsus oksemaitse suhu.
