Nantucketi sarja kolmas ja ilmselt ka viimane osa. Yldiselt.. madin pronksiajas jätkub. Konflikt William Walkeri kreeklaste ja Nantucketi Vabariigi ning nende liitlaste vahel on võtnud paraja Maailmasõja mõõtmed.
Sisuliselt ongi kogu raamat 600 lehekylge väikesteks tykikesteks hakitud rappimist. Lastakse P.Ameerika läänerannikul, lastakse Ibeeria poolsaarel, lastakse Egiptuses, Kreekas, Hetiitide maal.. Yks väheseid kohti kus otsest taplemist ei toimu on India.. aga sinna eksporditakse mingi nakkushaigus, nii et nood seal surevad ilma sõjatagi nagu kärbsed.
Kõik see on võrdlemisi ladusalt kirja pandud ja igav ei hakanud lugedes hetkeksi. Kyll käis pisut närvidele see mismoodi see teos peatykkideks oli liigendatud. Või täpsemini - ei olnud. Peatykivahed oli võrdlemisi suvalistes kohtades, samal ajal kui sisulised hypped erinevate tegevusliinide vahel leidsid aset ilma igasugu hoiatuseta. Iial ei või teada millisest maailmajaost sa ennast järgmist lauset lugedes leiad.
Yhtlasi jäi mulje et Stirling suutis selle sarja igati õige koha peal kokku tõmmata - värk tundus vanal hakkavat tasapisi yle pea kasvama. Kuskil poole raamatu peal suutis ta yhe kyllalt olulise kõrvaltegelase kogemata "ära kaotada". Õnneks leiti see lõpupeatykis, kyll vähe lombakalt, mingist kõrbest jälle yles ;)
Stiililt meenutas see sari kummalisel kombel pisut Harry Harrisoni ja John Holmi kahasse kirjutatud "The Hammer And The Cross" seeriat. Ei oskagi hoobilt seletada, et mille poolest just..
Anyhow. Lõpp hea - kõik hea. Kavalpea Odysseus jalutab käsikäes Babyloonia kuningaga laulu jorisedes lähima kõrtsi poole ja kõik on rõõmsad ning õnnelikud. Kerge miinusega ehk, kuid siiski viis.