Romaani tegevus toimub viienda aastatuhande lõpus. Umbkaudu kolm tuhat aastat pärast seda kui inimtsivilisatsioon ennast tuumasõja käigus kiviaega tagasi pommitas. Ameerika kontindendil on parasjagu hiline rauaaeg. Kontinendi lõunaosas on tekkinud esimesed linnriigid. Preeria on asustatud verejanuliste nomaadidega. Metsades elutsevad druidismi harrastavad rahumeelsed kytid-põlluharijad.
Tegevus algab sellega, et yks nomaadide hõim plaanitseb talvist röövkäiku metsaelanike vastu. Sõjasalk moodustatakse noortest, veel vähekogenud sõdalastest. Salga etteotsa pannakse kohaliku atamani tytar Shkai’ra.
Esialgu on ryysteretk edukas. Ohvriks valitud kyla vallutatakse väheste kaotustega. Vangi langenud metsaelanike hulgas on kohalik druiid Maihu. Edasist tegevust näidataksegi vaheldumisi Shkai’ra ja Maihu vaatepunktist. Olles vallutatud kyla põhjalikult puhtaks teinud, liigub sõjaasalk koos saagi ja vangide kolonniga läbi talvise metsa oma koduste steppide poole tagasi. Samal ajal jälitavab neid naaberkylast välja saadetud päästesalk.
Pahaaimamatult valivad nomaadid oma taandumistee selliselt, et see möödub lähedalt yhest druiidide pyhapaigast. Pyhapaik ei ole sinna tekkinud asjata - nimelt elutseb seal kandis turske kolme meetrine lumeinimene, kes druiididega ammust aja sõprust peab. Lumeinimesele ei ole tema pesa läheduses nuhkivad ratsanikud sugugi meelt mööda. Peatselt hakkavad kadunuks jääma metsas yksi jäänud nomaadide luurajad. Leitakse vaid nende ära rebitud jäsemeid ja turviste mõlkis detaile...
Lõppkokkuvõttes tekitas see romaan minus mõnevõrra segaseid tundeid. Oli nagu hea.. ja ei olnud ka. Yks asi mis mulle ysna vastu hakkas oli läbi terve raamatu lokkavad mystitsistlikud seigad (ntx. kuidas nomaadide nõid ennast hundiks moondas). Ja ka too lumeinimene oli.. well, kuidagi kohatu. See lihtsalt ei sobinud minu arvayes ylejäänuga kuigivõrd kokku. Teisest kyljest - lahingustseenid ja nomaadide/metsarahva kultuuride kirjeldused olid tasemel. Nii et kokku neli, tillukese miinusega.