Lugu koosneks nagu kahest vahelduvast osast. Ühes osas kirjeldatakse kellegi Wyndhami tegevust, kes korraga avastab, et kõik teised inimesed on surnud ja tema on üksinda maailma jäänud - mitte just liiga originaalne süžee. Teises osas mõtiskletakse sellises essee-vormis maailmalõpu kui sellise üle ja jõutakse järeldusele - mis samuti teab mis originaalne pole - et iga inimese jaoks ongi surm maailmalõpp. Selle Wyndhami juhtumused polnudki eriti huvitavad - ega ta suurt midagi peale kuhugi tühja majja sissekolimise ja enese regulaarse täistõmbamise teinudki - küll aga olid mõtisklused maailmalõpust ja maailmalõpu kirjeldustest väga huvitavad. Muuhulgas lahati ka maailmalõpu kirjeldusi raamatutes ja filmides. Üks terasemaid tähelepanekuid oli (ja see kehtib ka ulmekirjanduse tupiktee küberpungi kohta), et paistab et mingil ajal peale maailmalõppu (küberpungi puhul lihtsalt mingil ajal) on inimkond modifitseerunud lais laastus kolmeks. Esiteks on meil kibestunud, elutargad, kõikeoskavad ja karmile välimusele vaatamata läbinisti head üksildased rändajad. Teiseks on kuhugi inimgrupina kadunud keskklass, "tavalised" inimesed ja selle asemele on kuskilt ilmunud nahkriietest, mohawk-soengutest, tätoveeringutest, igasugu rõngastest ja kettidest ning ümberehitatud sõidukitest lugu pidavad pätid, kes on ühtlasi läbinisti õelad. Kolmas grupp on saatusega leppinud, elutargad filosofeerijad, kes on mugandunud elustiiliga grupp nr. 2 käpa all, kes aga ootavad ainult võimalust "ülestõusuks", et taastada vana hea läänelik elustiil.
Üsna terased tähelepanekud. Nii küberpungis kui postapokalüpsist kirjeldavates lugudes tõepoolest kubiseb neist klišeedest. Kuid loo teist poolt moodustavad essee-mõtiskluses oli muudki tähelepanuväärset ja huvitavat, seega tulebki hinne "neli". Wyndhami juhtumused üksinda maailmas olid rohkem sellise keskkooli lõpukirjandi tasemel ja ei vääriks "kahest" kõrgemat hinnet.