Tollest libahundiloost tuntud politseijõududes töötav Strickland üürib endale bangalo, milles elas salapäraselt kadunuks jäänud tegelane nimega Imray. Ta kutsub enda juurde külla sõbra, kelle silme läbi lugu esitatud ongi.
Bangalos muidugi kummitab. Stricklandi koer, kes enne ühtki võõrast peremehele ligi ei lasknud ja kogu aeg teda varjuna saatis, keeldub majas magamast ja kolib verandale, jutustajagi kogeb öösiti majas kummalisi liikumisi ja hääli, nagu abipalveid ja appihüüde, imelikult hakkab käituma ka Strickland ise...
Selle loo pluss polegi niivõrd ootamatu süžee või etteaimamatu puänt (kuna neid ju pole), vaid õõvastav miljöö, mis Kiplingil siin luua on õnnestunud. See läppunud õhuga ja veidraid sosinaid täis öö seal kaugel India bangalos tuli kenasti siia südatalvisesse Eestisse kätte ja tekitas nõutud õudustunde.
Ehk siis kui "Kiskja märgis" oli leidlik-lahe süžee, aga napilt üle keskpärase fiiling, siis siin on täiesti keskmine süžee, aga supertasemel loodud õhustik ja miljöö. Tulemuseks igatahes parimat tüüpi õudusjutt.
Loo idee on võetud päriselust. Kipling ise sattus oma India perioodil ööbima tuttavate juures just sellises paksust riidest vahelaega bangalos, kus hakkas järsku roiskunud haisu levima ning vahelae pealt leiti miski orava laip...