Jutt on ilmunud eesti keeles juba 7 aastat tagasi, aga keegi pole võtnud vaevaks ei kiita ega laita. Minu meelest suurepärane tekst: lühike, lihtsakoeline, ent mõjuv. Tegelikult mind häirib mõnevõrra, et mõni selline "mitte-midagi-erilist-tüüpi" jutuke võib nii läbi võtta, et üldse arugi ei saa, miks. Mingeid erilisi tunnuseid, miks peaks "Mark of the Beast" teistest omataolistest, ei oskagi välja tuua. Kas on lahendus minu küündimatuses või hoopis kuskil alateadvuses, kuhu mõistus niikuinii ei ulatu.
Jutu tegevus toimub Indias ja ta sisuks on ülbete kolonistide ning kohaliku usundi kokkupõrge. Kolm inglast, kellest üks on kohe eriti kõvasti tina pannud, tuigerdavad kodu poole, aga teele jääb mingi tempel, mida kõige rohkem täis olev tüüp arvab heaks mõnitada. Needus, mis ta ühelt õelalt preestrilt kaela saab, on räige ja sellest vabanemiseks tuleb kasutada ka räigeid meetodeid.
Kiplingit on üldiselt peetud koloniaalsüsteemi õigustajaks, aga kelle poolel ta selles jutus on, pole küll üheselt selge.