Robert Harrise kirjapandu mõjub alguses kui ristand teostest "31. korruse hukk", "17 kevadist hetke" ja "1984", kuid tegevuse arenedes paneb end maksma orwellilik komponent (minu arust liigagi).
Romaani tegevus toimub 60ndate alguses. Hitler on võimul, elu ja tervise juures. Euroopa koosneb kolmandast reichist (koosseisu kuulub ka enamik end. Nõuk. Liidu idaaladest) ja selle vasallidest. Uurali kandis käib sõda, USAga on sõlmitud rahu ja Inglismaal on võimul saksasõbralik valitsus. Muide, USA presidendiks on selles alternatiivmaailmas Joseph Kennedy, JFK ja Bobby Kennedy antisemiidist isa.
Peategelane, edaspidi moraalselt ebakindlaks osutuv Xavier March (äärmiselt saksapärane nimi, eks ole!) töötab kriminaalpolitseis ja saab poolkogemata uurida enesetapulaadse juhtumi. Kui ta juhtumiga liiga kaugele jõuab ja enesetapu asemel mõrva nägema hakkab, võtab Gestapo ta käest juhtumi ära. Õigemini, üritab võtta, sest March uurib kangekaelselt omal käel asja edasi. Tegevust ilmestavaiks tegelasiks on riigis viibiv Ameerika naisajakirjanik, kellega areneb väike armusuhe ja kes samuti suure hooga asja uurimisse sekkub; konformistlik kolleeg; samuti poeg eelmisest abielust, kes peab isa valitseva ideoloogia suhtes eksinuks (ja üritab teda omal kombel õigele teele tagasi juhtida) ning hulk ideelisi/kuritegelikke natse kellega rinda pista tuleb.
Enamik tegelasi, kellest oleks abi mõrvajuhtumi (mis tegevuse arenedes osutub detailiks suuremamastaabilisest salaplaanist, millega tahetakse varjata musta lehekülge - seda kõige mustemat - natsiriigi ajaloos) lahendamisel leiab Gestapo abiga kiire lõpu ja peategelast aitab edasi vaid oskuslik orienteerumine Kolmanda Reichi masinavärgis ning soosija kõrgemas eshelonis.
Romaan on ladus lugemine, kuid hinde kisuvad alla kolm asjaolu.Esimene neist on kohati lausa üks-ühene vastavus Orwelli klassikalise romaaniga. Et kui ma olen viimast lugenud, siis mis naudingut käesolev teos niiväga pakkuda suudab, olles nii või teisiti lahjem koopia. Teiseks on kuidagi liiga must ja troostitu see sakslaste elu. Romaani võib lugeda teatud äraspidise portreena NSV Liidu elust (ja näib romaangi rõhuvat sellele, et mis neis rezhiimides niiväga erinevat oli - sakslased näiteks eksponeerivad Gulagi laagreidki samal moel nagu arenenud Euroopa ja endine idablokk tänapäeval koonduslaagreid) ja antud ajaks olid siin küll ratsmed võrdlemisi lõdvaks lastud võrreldes sõjaeelse või -järgse ajaga. Jah, selleks ajaks oli Stalin surnud ja sõda ka ammuilma läbi. Ikkagi...Kolmandaks on BAASi arvustajatel mingis mõttes õigus teost ignoreerida, sest raamat on kirjutatud järeproovitud poliitilise thrilleri võtmes ja peale peamise eelduse teda ulmega miski ei seo. Küllap olen juba ise rikutud, aga tekst on minu jaoks liiga maalähedane ja saab analoogiliselt ulmelt ("Mees Kõrges Lossis") selles mõttes pika puuga.
Märgime ära ka mõned toimetamisvead - Kroaatia (pro. Horvaatia) ja Oscwiecimi komandant Rudolf Hoess (pro Höss) ning väljendi "pask" sagedase esinemise (enamikul juhtudel oleks väljendi "shit!" korrektseks vasteks lihtsalt "kurat!"), aga sümpaatne on see, et eesti keeles on romaani pealkirjaks "Vaterland", mitte "Isamaa" vmt.
P.S. Huvipakkuvaimad on vahest natsiriigi tuntumate tegelaste saatused selles romaanis. Göring sureb loomulikku surma (vaid paar aastat hiljem kui ta end reaalses maailmas Nürnbergi vangikongis üles poos); Eichmann (kelle protsess pani aluse holokausti uurimisele ja hukkamõistule) lastakse 60ndate alguses lihtsalt ametist lahti; Heydrich (kes hukkus 1942. a. atentaadi käigus) mängib romaanis kaadri taga olulist rolli jne. jne.