Sündmused lähevad lahti sellest, kuidas Dave Lister ennast nii põhjalikult mälukasse joob et ärkab koduse Londoni asemel hoopis mingis baaris ühel Saturni kuul, peas naiste roosad krimpleenpüksid ja taskus pass Emily Berkensteini nimele. Et pääseda tagasi Maale, otsustab ta asuda tööle kaevanduslaeval Red Dwarf. Kui aga laev on juba teele asunud, selgub et ei suunduta mitte otse Maale vaid tehakse väike nelja ja poole aastane ring. Kuna Lister nii kaua oodata ei viitsi, otsustab ta end reisi ajaks sokutada staasisekambrisse, kus see aeg peaks tema jaoks näiliselt mööduma hetkega.
Ärgates aga selgub, Maale ei ole oluliselt lähemale jõutud ning möödunud on pisut rohkem kui neli ja pool aastat...
Nagu aru saada, on tegu seguga Star Trekist ja Hitch-hikerist. Samas on see avaosa minu meelest tunduvalt vähem naljakas kui hilisem Rob Granti üksinda kirjutatud "Backwards" (vt. arvustust.)Ei tea kas tegu on Doug Naylori halva mõjuga või on tüübid lihtsalt vanemast peast paremini kirjutama hakanud.
Minu jaoks seisnes "IWCD" väärtus peamiselt selles, et seletatakse lahti tegelaste päritolu ja antakse ka muud taustainfot, mis muutis "Backwardsi" mõistmise takkajärgi pisut kergemaks. Iseseisva teosena oleks "IWCD" lugemisele kulutatud ajast ehk pisut kahjugi - mitte et seda liiga palju oleks kulunud - aga järgmiste osade mõistmiseks on ta ilmselt siiski vajalik.