Sauronite patrull avastab Tsitadelli vahetust lähedusest mingi kummaliste kohalike elanike kylakese. Lähemal uurimisel selgub, et tegemist on afgaani mujahadiinide järeltulijatega. Veendunud muhameedlaste ja eriliselt iseseisvate tyypidega, kes pidevalt miskisuguste bandiitidega sõjajalal viibivad.
Sauronid satuvad kylale peale just sel hetkel, kui eelnimetatud bandiitide järjekordne rynnak edukalt tagasi lyyakse. Muuhulgas korjavad nad kyla lähedalt yles kohaliku atamani haavatud poja. Noormehe, kes nagu hiljem selgub, on kohalik sepp ja yleyldse, eriline geenius.
Niipea kui noormees pisut paranenud on, viiakse ta Fuhrer Diettingeri käsul Tsitadelli töökotta ning lastakse seal vaikselt omaette nokitseda. Tulemsed on rabavad - sepahaamri ja kyyneviili abil valmistab poiss sellise viimasepeal mitmelasulise revolvri, et Sauronitel alalõug ripakile jääb. Peale selle näitab noor afgaan Sauronite peainsenerile, millised konstruktsioonilised vead sisalduvad plaanitava tohutu suure kindlusemyyri projektis.
Samal ajal jõuab Tsitadelli afgaanide pealik, oma poega taga nõudma. Algavad läbirääkimised.
Kirjutatud on see lugu igati hästi. Ainult et idee iseenesest on mõnevõrra jabur. Sauronid on justkui hädas sellega, et varem või hiljem kaotavad nad kohalikega võrreldes oma tehnoloogilised eelised. Seepärast on vaja värvata kohalikse seast andekamaid insenere. Hawthorne on selle loo kirjutanud umbes sedaviisi, et too geeniusest sepp oli nagu mingi eriline leid. Samal ajal kui tegelikult oli yle terve planeedi kymneid linnriigikesi, kelle tehniline arengutase märksa kõrgemal arengutasemel oli kui nendel vaestel afgaanidel. Sellise turbaniga Leonardo järgi puudus justkui igasugune vajadus? Märksa mõistlikum ja systemaatilisem oleks olnud lihtsalt mõnest invasioonieelsest tehnilisemalt arenenud keskusest intelligentsema näoga tyybid kokku korjata.
Lugeda oli siiski kohati ysna põnev. Neli miinus.