Kaugel-kaugel Galaktikas aset leidva suuremat sorti madina käigus maandub tundmatule kuid muidu igati elamiskõlbulikule planeedile kosmoselaev, paarikymne meeskonnaliikme ja mitmesaja anabioosis viibiva biorobotiga. Õnnetul kombel läheb laev pisut katki ja nii ongi kosmonaudid tahes või tahtmata sunnitud kolonistideks ymber kvalifitseeruma. Robotitega ei osata (tehnilistel põhjustel) suurt midagi peale hakata ja nood laaditakse maha naaberkontinendile.
Raamatu tegevus algab tyhise 20000 aasta pärast. Kosmonautide koloonia on omale jalad alla saanud ja viibib nii umbes XIX sajandi tasemele vastavas industriaalses yhiskonnas. Mõnikymmend aastat tagasi leidsid kaugesõidulaevad ka mandri omaaegsete androidide järeltulijatega. Viimased, algselt kyll ette nähtud erootiliste mänguasjakestena, olid vahepeal vastu ootusi jõudsasti paljunenud.
Kolonistide järglased sepitsevad kurikavalaid plaane oma Impeeriumit laiendada ja robotid ära orjastada. Algatuseks saadetakse kolme robotiriigi kuningate juurde diplomaatilised missioonid, ylesandega tutvuda kohalike oludega ja mõne aja pärast laekuvaid invasioonivägesid luureandmetega varustada.
Nii jõuabki yhe kuningriigi pealinna sadamasse laev, pardal nooruke aadlimees, Impeeriumi saadik. Noormees võetakse igati sõbralikult vastu. Hoolimata sellest, et plaanid peatsest invasioonist on kohalikele hästi teada. Viimased nimelt praktiseerivad mingit kavalat "idamaist" religiooni, mis eriti religioossetele tyypidele telepaatilised võimed annab.
Elab too saadik oma uuel ametipostil, tutvub oludega, armub kohalikku printsessi ja jõuab äratundmisele, et tegelikult meeldib talle selline elu-olu märksa rohkem kui Impeeriumis praktiseeritav läänelik tsivilistastioon. Noormees reedab kodumaa ja asub kohalike alkeemikute abiga käepärastest materialidest tööstuslikes kogustes pyssirohtu valmistama. No ja nii edasi.
Dalmasele omaselt tasakaalukas stiilis ja kohati parapsihholoogiaga pisut yle vyrtsitatud planetaar-romanss. Meeldivalt kerge lugeda, erilist vaimustust esile ei kutsunud, samas suurt viga ka kuskilt välja ei paistnud. Välja arvatud ehk tolle kohaliku printsessi psyhhopaadist vend, kellest jäi pisut selline mulje nagu oleks ta oma lihaste vanemate ja õekesega alles raamtu lehekylgedel kohtunud. Hindeks tugev neli.