Kaugel kaugel galaktika perifeerias, planeedil nimega Evdash, juhtus järgmine, eriskummaline lugu. Kuueteistaastane noorsand nimega Larn, avastas kalapyygilt koju jõudes, et midagi on põhjalikult korrast ära. Vanemaid kodus ei olnud. Isa arvuti kyljest olid kadunud "mälukuubikud", magamistoa põrandal vedelesid segipaisatud riided..
Kõik viitas sellele, et vanemad on kodust vehkat teinud. Peatselt poisi järel koju saabunud noorema õega asja arutades, jõudsid noored äratundimsele, et kyllap on nende pere jälile jõudnud vanemate kunagisest valitsusevastasest tegevusest yles ärritatud Galaktika Föderatsiooni poliitiline politsei.
Maja taga kyynis oli just selliseks puhuks ära peidetud tilluke kosmoselaev. Sealt leidsid noored vihje ka sellele, kuhu vanemad põgenesid - planeedile nimega Fanglith. Noored lykkasid oma kosmoselaevale hääled sisse ja põrutasid vanematele järele.
Kohale jõudnud, tiirutasid nad nädalakese Fanglithi kohal ringi ja tutvusid orbiidilt olukorraga. Inimasustus oli planeedil täiesti olemas. Tehniliselt, paraku, mitte just kõige arenenum. Mööda rohtlaid ja metsi ajasid yksteist taga mõõkade ja muud sorti oradega varustatud karvased turvistes tyybid. Yhesõnaga - keskaeg.
Lõpuks leidsid nad yles ka vanemate kosmoselaeva. See oli igati terve ja töökorras. Vanemastest aga polnud seal paraku jälgegi. Ainsaks loogiliseks järelduseks sai olla see, et vanemad on kohalike metslaste kätte vangi langenud.
Käesoleva teose näol on tegemist igati vahva, lihtsakese ulmelise seiklusjutuga. Meenutas kangesti Heinleini omaaegseid noorsooulmekaid. Mitmekesiste karakterite ehitamisega ei ole autor ei ennast ega lugejaid eriti vaevanud. Kõik tegelased, kaasa arvatud dissidendiperekonna telepaadist koer olid enam-vähem yhesugused. Sedasorti loo puhul aga ei saa sellist pisiasja vist eriti pahaks panna.
Lõppkokkuvõttes: suhteliselt mõnus.. kuid 100% nadingu saamiseks sellisest loost olen ma vist kahjuks liiga vanaks jäänud. Tugeva nelja on kyll igati ära teeninud.