Kaugel kaugel tulevikus, on inimkond omavahelise madistamise ära lõpetanud ja valgunud laiali yle suure osa Galaktikast, elutsedes ysna rahumeelsel ja patsifistlikul moel sygavas õndsuses.
Samal ajal, yhes teises galaktikas, otsib vaenulike tulnukate mitmekymnest tuhandest kosmoselaevast koosnev parv omale sobivat elupaika. Yhel ilusal päeval leiavad nad justkui sobiva koha.. ainult et seal elutsevad eriti arenenud ja võrdlemisi flegmaatilised tegelased, kes vaatavad korra seda suurt parve, leiavad et sääraseid naabreid neile vaja ei ole ja tinistavad terve selle armaada oma tagahoovist nii paarituhande parseki kaugusele, jalust minema. Otse inimeste valduste ääremaadele.
Kohaletinistunud tulnukad on algul vähe hämmelduses aga koguvad ennast kiiresti ja asuvad territooriumi hõivama. Genfi ja muudest kavalatest konventsioonidest nad loomulikult kuulnud ei ole, nii käib see asi neil võrdlemisi verisel moel. Inimkond on algul vapustatud, siis aga kogub ennast ja yletades sajandite vältel kogunenud patsifistlikku inertsi, kukutakse ehitama armeed ja sõjalaevastikku.
Yheks syzeeliiniks sealjuures on niinimetatud battlebotid. Hambuni relvastatud robotid kuhu on kylge yhendatud inimese kesknärvisysteem. Siis veel autorile omaselt miski telepaatiavärk, mis võimaldab tähtedevahelist kaugsidet, ja mis toimib vaimselt vähearenenud kuid eriti telepaatiliste isendite kaasabil. Yks neist vähearenenuist osutub lisaks kõigele veel militaarseks geeniuseks.
Mis seda muudest militaars-sopakatest positiivselt eristab oli ysna rohke halltoonide kasutamine, seda just vaenlase näo portreteerimisel. Isegi kohalik opositsioon oma diversantide ja muude lontrustega oli selliseks joonistatud, et lugeja aru saaks - ega nad paha pärast, nad lihtsalt ongi sellised vähe lollakad. Kohalikud riigiisad seevastu olis kuidagi liigydini head. Jällegi, autori yks veidrusi. Samas on see tänapäeva, mil poliitik = narts, sedavõrd ootamatu seisukohavõtt, et omandab seeläbi omaette väärtuse.
Ysna kerge, ajaviitekirjandus, neile kellele säärane kraam sobib.