(kogumik aastast 1980)
Tegelikult tahaks ma teada, kus kurat sattus esimene arvustaja seda eesti keeles lugema? Niivõrd kui mina tean, on tekst alles tõlkimisel. :)
Jah, see raamat on ilmselt tõesti mõeldud tõsiusksetele Tolkieni-fännidele. Pärast J. R. R. Tolkieni surma tegeles ta poeg Christopher isast mahajäänud paberitega. Need lood on kõik mingil määral lõpetamata, mõnel puudub keskkoht, teisel lõpp jne. Samuti on seletused, kuidas mõni lugu pidanuks lõppema. Loo "Jaht Sõrmusele" puhul on ära toodud mitu varianti samast loost. Christopher Tolkien annab eessõnaski mõista, et raamat ilmus pigem maailma lahtiseletamise kui eepilise loojutustamise pärast.
Kõige rohkem meeldisid mulle "Narn i Hin Hurin" (mille lühem variant ilmus ka "Silmarillionis") ja "Aldarion ja Erendis" . Neis lugudes on hinge, kahju, et autoril nad pooleli jäid ja ta poeg neid lõpuni ei kirjutanud. Viimatimainitu paistab silma ka oma meeldiva poliitilise ebakorrektsuse, täpsemalt antifeminismi poolest. Numenori osa on üldse huvitavam kui kirjeldused Keskmaast Kolmandal Ajastul, mis osalt kujutavad endast Sõrmuste sõja täiendavaid kirjeldusi teiste tegelaste pilkude läbi. Meeldis ka drueedaine puudutav osa, Tuori lugu olnuks tore, ent minu meelest liiga poolik.
Üks tõsiselt naermaajav asi oli ka-haldjas Celeborni teine nimi, mille huvilised leiavad leheküljelt 255.