Paljuski tundus mulle, et Tolkien kirjutas endast -- kunstnikust, kelle elutööks oli Lõuend Puust ja maastikust, mida keegi ei hinnanud. Mulle jäi tunne nagu tema olekski see Nickeri-nimeline mees, kellel siiski viimaks.. viimaks õnnestus olla oma Lõuendi sees, elada oma kunstis. Kunstis, mida ta pintsliga lõi ja mis muutus elavaks. Jättis küll natuke kurva maigu, kuid lõpp oli ilus. Mitte muinasjutuliselt ilus... vaid reaalselt.
Tugev jutt, mis ei ole kindlasti mitte ulme. V6i kui seda ongi, siis nii libamisi, et patt r22kidagi. Arvan ,et isegi fantasy vanameistri tugevaim yldse.
