Kogumik Tolkieni väikevorme. Ava(ja nimi)lugu "Leht ja puu" (Leaf by Niggle; "Dublin Review" 1945; jaanuar) on (minu meelest) üks paremaid (ulme)jutte kunstnikust ja tema loomingust. "Suur-Woottoni sepp" (Smith of Wootton Major; 1967) on minu jaoks kogu kõige nõrgem lugu. Miks? Seda on üsna raske öelda, ilmselt on see teatav Tolkienile iseomane puine kirjutamisstiil, mis ka (lisaks "Sõrmuste isandale") selles loos võimust kipub võtma. "Talumees Giles Hamist" (Farmer Giles of Ham; 1949) on jälle säherdune tore ja muhe pajatus ühest lihtsast hingest, kes kõigile ära teeb. Braavo! Minu meelest on see kogu Tolkieni parim raamat, ka Edgar Valteri illustratsioonid ning tõlge on võrratud. Tobe võib see ju olla, et nimetada autori kõrvaliste väikevormide kogu tema parimaks raamatuks, aga mis teha... mul on juba säherdune pisut väärastunud maitse. LUGEGE!!!