1965-69 on ulmekirjanduses kindlasti väga oluline ja eriline periood. See on näiteks Zelazny, Ellisoni ja Silverbergi tulemise aeg, sellise umbmääraselt piiritletava voolu kui „uus laine” tekkimine ja ulme kui ˛anri sotsiaalsemaks ja päevaprobleemidega rohkem seonduvaks muutumise aeg (16-st jutust ainult 2 tegevus ei toimu Maal). Kindlasti ka ulme literatuursemaks muutumise aeg. Taotlustest ja pretensioonikusest annavad tunnistust ka kummalised pealkirjad (The Doors of His Face…; Time Considered as a Helix…, Aye, and Gomorrah). Kindlasti selgitab see antoloogia mõnevõrra mille eest neebulaid 40 aastat tagasi jagati. Üks kriteerium paistab olevat teema uudsus ja originaalsus; teiseks kindlasti autori kirjandusliku stiili omapära ja ainulaadsus või vormiuuenduslikud püüdlused. Kolmandaks ehk teatavad literatuursemad taotlused, ulme kui vahendi „täiskasvanulikum” kasutamine. Kokkuvõttes tundubki, et neid taotlusi on tolle aja tekstides ehk pisut liiga palju. Ehkki tänapäeval on ju üsna keeruline vaadata ulmekirjandust 40 aastat vana pilguga. See mis tundus toona uudne ja revolutsiooniline ei pruugi seda praegu enam olla.
Antoloogia viis tippu on minu meelest Call Him Lord (Dickson), Behold the Man (Moorcock), Mother to the World (Wilson), A Boy and His Dog (Ellison) ja muidugi Silverbergi "The Passangers".
Mõned lood - The Secret Place (McKenna), Gonna Roll the Bones (Leiber), Aye, and Gomorrah ja Time Considered (Delany), Dragonrider (McCaffrey) ja The Planners (Wilhelm) võiksid aga pigem ilmuda antoloogias The Science Fiction Hall of Shame. Mõne puhul neist on arusaadav miks see neebula sai (no ajastu omapärad ja need eespool nimetatud taotlused)… mõne loo puhul aga on täiesti absoluutselt arusaamatu, millist väärtust selles hindajad on täheldanud. Leiberi ja Delany tekstid on ikka mingi eriline sooda ja palju maha ei jää ka McCaffrey, kes on siiski vähemalt üritanud lugu kirjutada. Iseasi, et pole kuigi hästi välja tulnud.
Üldiselt aga on vist selliste antoloogiate puhul miski akadeemiline ja ajalooline mõõde olulisem kui puhtalt lugemiselamus.