Against the Fall of Night on sureva Maa tüüpi ulmelugu ülikaugest tulevikust, kus aeg on ära kuivatanud Maa ookeanid ja kulutanud tolmuks tema mäed. Lõputus kõrbes seisab ja on juba vähemalt miljard aastat seisnud ainult üks linn - arvutite juhitud täiuslikus tasakaalus surematu Diaspar koos oma elanikega, kes kunagi linnast ei lahku.
Kui selline algus tundub väga tuttav, siis on see tunne täiesti õige. Täpselt samamoodi alustasin ma kunagi Arthur C. Clarke'i romaanist "Linn ja tähed" kirjutamist. Siinne lühiromaan ongi põhimõtteliselt seesama lugu ja just sellest kasvas natuke vähem kui kümme aastat hiljem välja romaan "Linn ja tähed", mis on enamikule juba tuttav.
Siiski, see ei tähenda, et selle loo teise versiooni lugemine midagi ei annaks - ning selle asjaolu põhjus on vähemalt minu jaoks viis, mil moel need kaks teksti üksteisest erinevad. Huvitaval kombel on see, mida ma romaanis nõrkuseks pidasin, lühiromaanis hoopis tugevuseks - ja lõpptulemusena on need kaks teksti võrdselt aga erinevalt head.
Ma olen jätkuvalt seda meelt, et romaani parim osa on esimene pool, mille peategelane Alvin veedab Diasparis ja alates Lysi jõudmisest käib see mingis mõttes maha, hoolimata põnevatest mõtetest ja kosmilistest mõõdetest. Lühiromaanis on aga see osa põhimõtteliselt olematu ja Alvin jõuab Diasparist välja juba esimese paari peatükiga.
Teoreetiliselt peaks see tähendama, et lühiromaan on oluliselt kehvem, kuid tegelikult siiski mitte. Kogu see kiire liikumine ühelt asjalt järgmiseni, mis romaani teist poolt iseloomustab, on lühiromaanis algusest lõpuni sama (ja romaanis üsna vähe muudetud). Üllatuslikult jõudsin ma lugedes selleni, et tegelikult see enam niimoodi ei sega.
Mingis mõttes ongi ehk seletus selles, et lühiromaan on kirjutatud noorema kirjaniku poolt ühekorraga ja seetõttu mõjub stiililt selge tervikuna (kuigi romaanist nõrgemana). Romaanis aga on tajutav ja minu jaoks häiriv erinevus vanema ja kogenenuma kirjaniku poolt lisatud suurepärase esimese osa - ning üsna vähe muudetud teise osa vahel.
Teoreetiliselt ma muidugi teadsin romaani loomislugu, aga juba enda jaoks selle seletuse leidmine tegi selle lugemise väärtuslikuks. Ning tegelikult on lühiromaan ka asjana iseeneses täiesti väärikas teos. Seda isegi siis, kui ta on oma olemuselt lähedasem Clarke'i lühiromaanile "Comarre'i lõvi" kui lõpuks valmiskujul romaanile "Linn ja tähed"
Hinnang: 7/10