Mingi sell otsustab Kuult Maale lennates raha kokku hoida... ning lendab seetõttu miski transpordiraketiga – miinimum mugavusi, maksimum kiirust. Loomulikult juhtub jama! Kodanik teeb juba mõtetes eluga lõpparve... kuid mingi nutikas ajuhiiglane leiab peategelasele pääsetee.
Clarke kasutab siis jutu poolt loodud võimalusi, et kirjeldada igasuguseid tehnilisi üksikasju (mis mind, ausalt öeldes, haigutama ajasid) ja kirjeldab ka püüdlikult inimestevahelisi suhteid (mis mulle, vähemasti sellisel kujul, üldsegi korda ei läinud) ning siis keerab lõpu jälle ähvardavalt traagiliseks ja siis keerab jälle jutu teises suunas... tüütu.
Tüüpiline klantsajakirja ulme... sedapuhku siis sellest kehvemast kuhjast. Üle kahe pole IMHO küll võimalik panna!