Tõeline ACC, ütleksin, et isegi "tavaline" ACC - kõigi oma heade ja halbade külgedega. Ühest küljest on aeg ja ulme teised, kui Clarke`i tippajal (pisut naljakas on lugeda põhjalikke teaduslikult ja loogiliselt hästi paika pandud selgitusi, miks üks või teine asi sellielt toimib või nii peaks minema), teiselt poolt annan ma talle palju andeks selle eest, et raamatus toimub midagi sellist, mida ta ise nimetab "deicide" - jumalatapmine - monoliit on vaid masin, hakkab veidralt käituma ja inimesed hävitavad ta. Raamat kasutab võimalustmööda samu tegelasi ja ideid, mis kõik odüsseiad, kuid ACC käib nendega vabalt ringi, vastates sellekohastele etteheidetele (järelsõnas) "It`s fiction, stupid!" Aasta on 3001, ja esimesest osast tuntud Frank Poole on tagasi - laev, mis püüab avakosmosest jääd ja suunab selle Veenusele kukkuma (et planeedile vett viia ja kliimat muuta), leiab ta avakosmosest triivimast ja ta õnnestub ellu äratada. Muidugi jõuab ta lõpuks inmeste asundusse Ganymedesel. Koos tema leidnud tähelaeva komandöriga, kellega on sõbraks saanud, mõtlevad nad välja viisi, kuidas kellelegi ütlemata üks süstik - Falcon - pihta panna ja Frank maandub Europal, mis on olnud inimestele suletud tuhat aastat (ühest hädamaandumisest nad teavad, et seal on elu) ning saab kontakti David Bowmani ja HALiga, kes on saanud osaks monoliidist. Mis täpselt juhtub, lugege ise. ACC kinnitab, et raamat on ta "solo job" ning hea on märkida, et vanameister on ikka veel vormis.
Paar aastat peale lugemist muudetud hinne 4 -> 5. Raamat, mis tasub ka ülelugemist ;-)