"Garden of Rama" jätkab enamvähem sama koha pealt, kus"Rama II" pooleli jäi, kolm kosmonauti, kes Rama II pardale olidjäänud, kihutamas teadmata suunas. Raamatu alguseosa oli minu meelest igati viievääriline, teemaks see, kus suur hulk ulmekaid lõppevad, nö Viimane Perekond ja see, mis neist edasi saab. Nicole, Richard ja Michael saavad kamba peale hulga lapsija üritavad oma elu võõras kosmoselaevas enamvähem rööpasse seada. Keskmiselt poole valguskiirusega liikudes jõutakse tosinkonna aasta pärast kusagile Siiriuse kanti, Rama baasi. Siingi oli kõik veel üpris huvitav, peategelastele selgitatakse natuke Rama ehitajate missiooni, milleks pidi olema kosmoses rändavate liikide uurimine.Skeem pidi olema selline, et läbi uuritavate süsteemide saadetakse kolm laeva, esimene luureks ja tähelepanu äratamieks, teine näiteeksemplaride pealekorjamiseks ning kolmas väikese koloonia rajamiseks. Siit alates hakkabki raamat kehvemaks pöörama, kontseptsioon, mille kohaselt Rama loojaid inimkond üldse ei huvita, oli minu meelest parim osa "Rendezvous" juures, sellest loobumine muudab loo täiesti tavaliseks. Kui siis Rama III tagasi Päikesesüsteemi jõuab ja kolonistid peale võtab, läheb lugu täiesti jamaks, taas tuuakse sisse hulk tarbetuid tegelasi, kes omavahel intriigitsevad ja muul viisil enda lollust välja elavad. Üldine olukord koloonias muutub aga tõeliselt täbaraks, inimesed näitavad ennast kõige halvemast küljest ning hakkavad pingete maandamise mõttes teiste liikide kolooniaid hävitama. Sellisel süzheel iseenesest ei olegi midagi viga, ega muud käitumist polegi inimestelt oodata, aga paistab, et Gentry Lee (keda raamatu alguses olevas kaaskirjas väidetakse vastutavat karakterite loomise eest) pole oma ülesandega eriti toime tulnud. Tegelased on (eriti lõpupoole) usutamatud ja mustvalged, samuti esineb ilmseid loogikavigu, näiteks ei suuda inimesed vastava tehnoloogia puudumise tõttu korras hoida oma koloonia transpordisüsteemi, küll aga tehakse äärmiselt komplitseeritud muudatusi keerulistesse biootidesse jne. Lisaks esineb lõpus palju täiesti tarbetut ohkamist inimkonna hädade ja üleüldise ebaõigluse üle, teema, mida mitmed tavakirjanduse esindajad on võrreldamatult paremini käsitlenud.Kokkuvõtteks - "Rama II" sai nelja mõnes mõttes tingimisi, "Gardenile" panen küll kolme.
