Kasutajainfo

Arthur C. Clarke

16.12.1917-19.03.2008

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

Childhood`s End

(romaan aastast 1953)

eesti keeles: «Lapsepõlve lõpp»
Tartu «Elmatar» 1999 (Tempus fugit)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
25
19
5
1
0
Keskmine hinne
4.36
Arvustused (50)

Ilmselt Arthur C. Clarke`i parim romaan.

Soovitan soojalt kõigile. Olemuselt üsna kummalise meeleoluga raamat. Kuulub sinna Arthur C. Clarke`i filosoofilise kõrgpilotaazi hulka.

Mulle kui inimesele oli ajuti üsna vastik lugeda lõike, kus selgub, et inimene oma praegusel füüsilisel kujul on vaid mingi algetapp. Aga autori veendumus ning teostuse efektsus lõid ka minu kummuli. Selline mõnus tõsiteadusliku loogikaga kirjutatud filosoofilis-müstiline põnevusromaan.

Ühel päeval saabuvad Maale hiiglaslikud võõrad kosmoselaevad ning iga suurema pealinna kohale jääb üks selline õhku rippuma...

Romaan on selle, ühe efektseima ulmelise kujundi suurim propagandist: ilmselt võtsid teleseriaali «V» tegijad selle just Clarke`ilt ning siis «Iseseisvuspäeva» tegijad omakorda neilt. Tõtt-öelda arvasin ma tükk aega, et Arthur C. Clarke ongi selle kujundi väljamõtleja... aga kirjanik ise tunnistab, et sai selle Theodore Sturgeoni jutust «The Sky Was Full Of Ships» (1947).

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Ma ei pea raamatut küll teab mis tippsaavutuseks, pisut kuiv ja kandiline teostus, ent mõjuda suudab ta küll.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatus kirjeldatu võib meeldida või mitte meeldida, ACC-le omaselt algupärane, julge ja meistriteos on ta ikkagi. "4" on võib-olla ebaõiglane, sest ei ole lihtne haarata jutustusse väga pikka ajavahemikku, ilma et süzee kohati rabedaks muutuks. Aga ega raamat ei meeldinud küll. Kõigepealt, nagu ka paljud teised ACC romaanid, põhineb ta mitte millegagi põhjendataval eelarvamusel, et teised mõistuslikud olendid on tingimusteta "head" (kuigi inimeste puhul see ju ilmselt ei kehti). Teiseks ei ole tema positiivsetena mõeldud tegelastes väärikust ja enesest lugupidamist. Lugesin teost ammu, ainsana on meeles - ACC poolt lootusetu reaktsionäärina mõeldud - pime mees, kes julges kosmosest tulnud kutsumata valitsejatele vastupanu osutada.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle ei meeldinud. Oli sünge, lootusetu ja väljapääsuta. Nurkasurutud. Et see lapsepõlv iial ei lõppeks.....
Teksti loeti inglise keeles

Seekord 100% Jyrkaga nõus. Just selline ulme, millepärast (muidugi mitte ainult) ise ulmesõber olen: püüab leida seletusi küsimusele, kes me oleme, kust tuleme, ja kas sellel kõigel ka mingi mõte on. Või on kõik üx tyhi töö ja vaimunärimine? .hr. Miller. Aga Clarke ju ei ütelnud, et teised on ilmtingimata head. Nad on tehniliselt ja sotsiaalselt kaugemale arenenud küll, aga head... See saatana väljanägemisega tegelaste tsivilisatsioon oli ju ainult vahendaja. Nende kohta, kes asja juhivad annab Clarke ainult väga uduseid viiteid. Me ei saa teada nende motiividest ega millestki muust peale selle aimduse, et ka ka nemad millegi (kellegi) poolt juhitud on.Ah jaa: Kes korraldas SUURE PAUGU? Ja kas ta oli Hea? Katjschaga olen rohkem nõus: ei tahaks küll, et minu eluajal niisugune värk käima läheks, või vähemalt tahax, et oma lapsed selleks momendiks täiskasvanux saaksid (tyypiline lapsevanemlik egoistlik reaktsioon muuseas peale kõige muu). Ja kui sehuke asi juhtuks, oleksin ilmselt nende seas, kes õigeks ajaks sinna saarele koliks ... või mine sa tea? .Teos oleks võinud anda tõuke uue religiooni tekkeks (või on see juba olemas?) aga on vist siiski filosoofiliselt natuke liiga keeruline, et masse haarata. .KOKKU: "Lapsepõlve lõpp" on kindlasti parimate hulgas, mis kunagi loetud ja mitte kitsalt ulmekirjanduse vallas.
Teksti loeti vene keeles

Seoses eestikeelse tõlke ilmumisega sai kõnealune teos jälle läbi loetud ja tõepoolest - lugu ON väga hea. Seekord tekkis mul üks assotsiatsioon, mida ma eelmisel lugemisel ei täheldanud. Nimelt, kogu loo juures võib tõmmata paralleele kristliku maailmalõpu käsitlusega. Või siis new-age jutuga inimkonna üleminemisest kõrgemasse dimensiooni.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Vaevalt et keegi sellisest inimkonna tulevikust eriti vaimustuses on, nagu seda meile ACC ette maalib. Kuid hoolimata tühjast, ebameeldivast tundest, mis peale lugemist hinge pakitsema jääb, pakub loetu ohtralt ainet elu üle järele mõtisklemiseks. Ei nõustu Jürkaga, et asi just tõsiteadusliku loogikaga kirja pandud oleks, pigem vastupidi. Raamatus toimuv on pigem seletus-õigustus sensitiividele, nõidadele, new-agele ja religioonidele. Ning seletatakse asja sellega, et universumis valitseb mingi kõrgem mõistus, mille mõistmiseni inimene ei küüni, küll aga mille osaks ta kunagi saab. Loodetavasti mõistavad inimesed asja siiski ulmena mitte absoluutse tõena. Minu jaoks oli tegu igatahes üsna nauditava ning mitmeplaanilise ulmekaga, mis väärib maksimuhinnet.
Teksti loeti eesti keeles

Eelkirjutajad kurdavad, et see raamat on igati kole ja lootusetu ja sünge ja pessimistlik ja mida kõike veel... Mina isiklikult leian, et selline lõpptulemus oleks parim, mis inimkonnast kunagi saada võiks üldse (mitte et mul midagi inimkonna vastu oleks, aga kui üldse kusagile areneda, siis pigem sellises suunas). Kõige loogilisem ka tegelikult, iseasi, kas see just sellisel kujul peab toimuma. Igatahes on ACC seda liini väga ilusasti käsitlenud, au ja kiitus talle. Too kõiketeadva ja kõikjaloleva Mõistuse idee on talle üldse südamelähedane, "Odüsseias" on see üks olulistest teemadest, millele tähelepanu pööratakse, samuti semmivad selliste asjadega "Rama Revealed" ning "The City and The Stars". "Childhoodis" on see siiski vist kõige paremini õnnestunud - üdini fantastiline süzhee, mis samas üpris realistlikuna mõjub - selleks peab oskusi olema.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb vist nõus olla, et ACC parim romaan, kuigi olen seni vaid kahte eestikeelset lugenud. Siin tundus kõik ühe "viie" väärilise jutu jaoks olemas olevat. Süzhee polnud kulunud, oli piisavalt huvitavaid ja ootamatuid käänakuid, tegelased olid päris inimesed, oli nauditavat fantaasialendu, põnevaid lahendusi ja mis peamine - keel, õigemini keelekasutus oli kirjanduslikult väga heal tasemel. St. polnud lihtsalt stoori üleskirjutus.

Kõige rohkem võlus mind aga loo mastaapsus ja selle tagant välja toodud idee! ACC kirjeldab ilmselt kõige sügavamat ja tõsisemat teemat üldse - inimeksistentsi mõtet ja inimrassi vajadust. Loo lahendus on julge, ütleksin isegi jõhkralt väljakutsuv. Aga ikkagi usutav.

Romaani keskel - kui kirjeldatakse seda uut ja head ilma, ilma kuritegevuse, sõdade ja muu halvata tundus autor noomima liigselt naiivne. Tegelikult paneb lõpp aga sellegi kenasti paika - mingit ülemäärast naiivsust loos pole, kõik eksisteerib oma loogilises süsteemis.
Teksti loeti eesti keeles

90-ndate algul proovisin lugeda venekeelset "Lapsepõlve lõppu". Jõudsin Ruperti peo keskkohta, kui jätsin pooleli. Ainukeseks helgeks ideeks näis olevat Ülemvalitsejate välimus. Üsna tuim tekst.

Nüüd võtsin julguse kokku ja lugesin raamatu lõpuni (seekord eesti keeles). Teose teine pool oli hoopis parem. Clarke`i romaanid pole mus kunagi vaimustust äratanud. Ka seda ei paigutaks ma esimese saja soosikromaani hulka. Aga hinde 4 teenib ideede pärast auga ära.
Teksti loeti eesti keeles

Veider, kuid ebameeldiv oli see Clarke`i kujutelm inimkonna saatusest. Võib-olla olin oma ootused üles kruvinud, lugedes eelnevalt "Childhoodi" arvustusi... igatahes pärast raamatu lugemist ei suutnud ma aru saada, kust otsast tegu ehk-isegi-parima-Clarke`i-teosega on.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis vastupidiselt mõnes eelnevas arvustuses avaldatule pole sugugi sünge ega masendav: kõik oleneb lähenemisest. Muutused inimkonna arengus, unistustes ja soovides ei ole ACC-l siin sugugi esiplaanil. Läbivaks ideeks on ikkagi usk edasiminekusse ja selle võimaluse tunnetamine. The show must go on - kas siis inimestega või siis ka inimesteta. Viga oleks raamatu lugemisel aluseks võtta mingi inimkonna pseudoväärikus ja "oma" asjade status quo säilitamine. Tuleb mõista, et on protsesse milles meie võimalused kaasa rääkida on mõõtmatult tühised, sebigu me kohapeal palju tahame. Ilmselt just see lähenemisnurk ongi jaganud praegused arvustajad siin, BAAS-i veergudel kahte lehte: ühed, kes lähenevad kirja pandule üksiku so inimese ja tema mina seisukohast ning teised, kes püüavad vaadelda asju tervikuna, süsteemselt, kus otsene rõhuasetus ja keskpunkt puuduvad.
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugesin teost vene keeles ja kymme aastat tagasi. Tundus ilgelt cool. Nyyd kymme aastat hiljem, olles ise lapsevanem, lugesin eesti keeles yle ja siis tuli hirm peale. Inimese lõpp praegusel kujul. Ja sihukesed pehmelt öeldes õõvastavad vahendajad kõrgemale tasemele minekuks. Ma ei tea miks, aga meeleolu tuletas nagu pisut Bradbury Marsi kroonikaid meelde. Ilma happy end`ita, kus mingi suguvõsa võtab kätte ja jääb kõige kiuste hingitsema. Tunduvalt syngem ja hirmsam, kui suurem osa horrorist, mida ma lugenud olen. Järjekordselt yx häbematult hea romaan.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ma ei ütleks, et tegu oli kohutavalt sünge teosega. Küll oli ta mõtlemapanev. Sest tekitab tunde, et kas sellel, mida me siin Maa peal teeme, omab tegelikult mingit väärtust? Või on kõik lihtsalt eelmäng millelegi suurele,palju võimsamale, kui inimmõistus seda iial haarata suudab. Võib-olla toimuva suurus ning arusaamatus ongi see, mis paljudele teevad sellisest Homo sapiens sapiens liigi tulevikust ühe hirmsaima võimalikest. Minu jaoks mitte. Mulle küll ei meeldi see idee Ülimast Mõistusest, kuid... Me keegi ei tea, mis on ja mis tuleb. Meie teadmised on piiratud ning mul on vaid soov, et see teadmiste laienemine ei alga veel minu eluajal. Tahan ise avastada ning maailmas uut leida!
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole ta midagi sünge ja masendav, nagu ta mõnele paistab tunduvat. Seda raamatut võb mõnes mõttes pigem optimistlikuks pidada, kuna ta annab mõista, et inimkonnast võib veel midagi asja saada... Igal juhul oleks tore, kui inimesed oma pisikestest poliitilistest/kultuurilistest/religioossetest eelarvamustest üle saaksid ja natukenegi edasi areneksid. Igal juhul viievääriline raamat, kuigi inimkond võiks seal natuke teistmoodi areneda.
Teksti loeti eesti keeles

  Millegi olemasoleva lõpp ei ole kunagi meeldiv, kui see ka su enda olemaolu puudutab. Raamat on hea, aga jätab jah, mingi kripeldava tunde peale läbilugemist. Kellel jätab, kellel mitte ja põhjus igalühel kindlasti erinev. Endal jäi selline tunne mitte inimkonna lõpu pärast vaid ülejäänud inimkonna passiivse alistumise pärast. Ja segaseks jäi laste mittesaamise seletus. Mingi psühholoogiline värk...? Kas näiteks 16 aastased kaotasid tõesti huvi seksi vastu nii lihtsalt? Segane igaljuhul.
Teksti loeti eesti keeles

T6en2oliselt on see esimene ingliskeelne ulmeraamat, mis mulle pihku puuus, seega peab talle t2nus6nu 1tlema asjade eest, mis teosesse 1ldse ei puutu. Ideelt on raamat hea, teostusega on juba lugu kahtlasem. Kas l6pp saab ikka sedasi tulla? Aga kloonimine? Aga need, kes vanusepiiri 1letanud? Ja... ja veel mitu setukalist aga sinna otsa. Ohjah, ja tegelaste k2itumine oli ka suhteliselt konarlik, kuigi see Clarke teostest ehk Kuutolmu languse k6rval k6ige rohkem just sellele n2htusele p1hendatud. V6rdlus Iseseisvusp2evaga tuli k1ll ette jah, sealsete laevade kujundus n2is olevat t2pselt 1he selle raamatu ingliskeelse v2ljaande kaanelt maha v6etud olevat.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kui ma esimese hooga sellele raamatule arvustust kirjutama hakkasin, siis ei meenunudki mulle selle sisu ja pidin tuge otsima eelkirjutajatelt. Ja seda kui ma nüüd hästi järgi mõtlen, siis mitte sisu vaid kirjutamisviisi pärast. Clarki ideed on head aga kirjutab ta kuidagi puiselt. Seepärast ma nad läbi loen - uus ja huvitav, aga raske on ennast läbi vedada ja hiljem üle lugema ei kutsu. Ja tegevust on tema romaanides, ka selles, minu jaoks vist veidi vähe. Aga lugemata ka ei jäta. Vist ikka veidi meeldib siis.
Teksti loeti eesti keeles

viimase viie aasta parim raamat! a.c.c. on kummaline kirjanik ja ka tema raamatud on kummalised, mõnele ehk võõradki... a.c.c. teostes seguneb seiklus filosoofiaga, teaduse ja tehnika võidukäik müstikaga, usk inimkonna võimetesse arusaamisega sama inimkonna küündimatusest, jne. jne. sama lugu on ka selle raamatuga siin. ei taha hakata kedagi ülivõrretega vaevama - lugege ise, kes seda veel teinud ei ole! a.c.c. on igal juhul kirjanik, keda võib kasutada ulmekirjaniku tõelise headuse etalonina ja see siin on kahtlemata raamat, mis suudab anda aimu a.c.c. suurusest.
Teksti loeti eesti keeles

Vat nende "Tempus fugit" sarja raamatutegakipub mul olema nii , et oma välimuselt ( pean silmas koledaid kaanekujundusi) nad ennast lugema ei kutsu , aga kui julgus kokku võtta ja raamat avada siis ikka naljalt käest ei pane. Täpselt sama lugu ka selle teosega. Noh - igatahes on hea vahel mõelda selle peale , et inimesed eluvormina pole mingi A ja O.
Teksti loeti eesti keeles

Clarke on kahtlemata üks mu lemmikutest ulmevallas ja üldse ka. Mulle meeldib ta just eelkõige seetõttu, et ta EI OLE sünge, seda eelkõige igasuguste kosmosesõdade, tapmiste ja muude õudukate puudumise tõttu. Tema teostes on alati mingi imeline rahu, hoolimata sellest, et ta üsnagi kurjakuulutavalt vihjab, et on olemas veel Keegi, keegi meist palju võimsam ja kõrgem. Kuid ühtlasi annab ta ka mõista, et see Keegi pole hoolimatu mängija, kes teeb inimkonnaga, mida soovib, vaid inimkond on tema jaoks äärmiselt oluline lüli. Mitte indiviid pole tema jaoks tähtis, vaid inimkond tervikuna. Just see tervik mängib olulist rolli ülima eesmärgi saavutamisel ja see peaks meid panema uhkust tundma eneste üle, aga ainult siis, kui me võtame õppust sellest ideest - me oleme väärtuslikud just KOOS tegutsedes, mitte üksteist maha nottides, varastades, valetades...
Teksti loeti eesti keeles

Masendav. Kas me siis polegi täiuslikud? Noh, arenguruumi on alati, aga niiiii hull see asi vast ka ei ole...
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti autori üks õnnestunumaid romaane, nii vähe kui neid tal ka tegelikult on. Päris parimaks ma ise seda ei pea, kuid raamatu eestindamine oli muidugi hädavajalik. Paneksin romaanile kindlasti "viie", kui lõpp oleks vähem radikaalne; allergia selliste lõppude suhtes on arusaadavalt mu isiklik traagika, kuid ega sinna suurt midagi parata kah ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on väga sisukas. Olles sedavõrd mitmekihiline on teda võimalik iga lugemiskorraga uuesti avastada. Mulle endale teose lõpplahendus ei meeldinud, ent kui töö on meisterlikult kirjutatud, pole mõtet viriseda. Hindeks on loomulikult 5 plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt niipalju, et minu ajas see raamat ikka tõsiselt karvaseks! See, et inimkond hukkub on minu jaoks ikka väga valus teema - ei ole me selle ju tegelikult kunagi kaugel olnud...

Aga raamat ise on hea, hästi kirjutatud. Esimene kord kui lugesin, siis ei pannud enne käest, kui läbi oli.

Teksti loeti eesti keeles

jah, ei saa minagi aru mida on yhist arthur c. clarke`l ja filosoofilisel kõrgpilotaazhil... ideed on tal ju tavaliselt head, aga ega ta nyyd eriline jutuvestja kyll ei ole. Linn ja Tähed meeldis selles mõttes rohkem et filosoofilist kõrgpilotaazhi oli vähem, ja jutt jooksis kuidagi soravamalt ja oli mõnusamalt loetav. mis see ulmekirjandus muud ikka on kui yks seiklusjuttude zhanr?? muidu tahtsin kolme panna, aga kuna visioon oli suhteliselt hingemattev, siis sai 4.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesil u aasta tagasi, aga isegi ei mäleta täpselt mis seal oli, igatahes vist ei köitnud, et meelde oleks jäänud ja see paneb mõtlema. Olen nüüd lugenud teisi arvustusi ja arvan et peaks uuesti lugema, ehk siis annan marema hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Tunnistan, et ei ole kunagi kuulunud Clarke`i kui romaanikirjaniku eriliste austajate hulka. Mehel on küll rida suurepäraseid lühijutte, kuid tema pikemad asjad on minu jaoks tapvalt tehnitsistlikud, kuivad, väheeksootilised, Maa-lähedase lähituleviku külge ahistatud.

"Lapsepõlve lõpp" on mõnes mõttes erandlik, kuigi üsna mitmest aspektist ka mitte. Siiski on see mulle seniloetud Clarke`i romaanidest kõige sümpaatsem, eelkõige tänu oma nö. avaramale mõõtmele. Mastaapne tulevikuvisioon igatahes, ühtaegu inimliku piiratuse ja inimvõimete piirituse apoteoos. "Nelja" pälvib see vaid puhtsubjektiivsel põhjusel - romaani lõpplahendus tekitas minus kui omasajastus ja selle väärtushinnangutes vastikult kinni istuvas inimeses lihtsalt ebameeldiva tunde. Kirjaniku fantaasiat reaalsusse projitseerides - ei suudaks küll kuidagi siiralt vaimustuda totaalselt alienlike järelpõlvede tähelennust kuhugi aegruumi teise otsa, kui minu vana hea Emake Maa selle tagajärjel tükkideks laguneb nagu kõdunenud pähkel...

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Põnev ja ühtlasi kurb raamat meie suurusest ja saatusest kõiksuse mastaapides. Olen alati imetlenud ACC oskust jutustada n-ö jumala positsioonist. Enamasti kaldub ühe või teise autori sümpaatia kas siis minategelase või peategelase poole, kuid käsolev teos mõjub kui neutraalne kroonika. Mõned peategelased vilksavad teosest läbi, kuid erilisele sümpaatiale nad ei pretendeeri.

Teosest ohkub New Age´likku maailmakäsitlust. Tõsi, mitte küll otseselt, nagu meie seda teame, küll on aga finaalne hoiak selline: Inimese areng lõpeb uhkelt - olla rakuke jumalast (Ülemmõistusest), kus igasugune individuaalsus suubub kollekstiivseks... ma ei teagi... substantsiks (?)

Kui Universumil (või kuidas iganes seda nimetada) ongi mingi plaan ja inimesed on osa sellest, siis kahtlemata loodame oma inimlikus suurusehulluses, et see plaan seab meid kuidagi auväärsemale positsioonile, kui seda kirjeldab Clarke´i fantaasia.

Teksti loeti eesti keeles

Ma pigem ei nimetaks Clarke’i loo ülesehitust New Ageilikuks vaid hoopis gnostitsistlikuks. Aioonide (Suur Pauk) alguses toimunud/tekkinud emanatsioonid (galaktikad, tähed) liiguvad järjest eemale oma keskmest (Jumalast/Abraxasest/vms) ja koos nendega ka olendid, kes on selle eemaldumise käigus tekkinud või loodud – näiteks – demiurgi poolt. Teatud aja jooksul suubub kõik aga algusesse tagasi (tihtipeale võttes abi ja õpetust teiste kõrgemate olendite poolt). Füüsilised kehad, kui kaduv vorm, jäetakse muidugi maha ning täiusesse jõuab vaid surematu hing või selle osa, mis on veel säilitanud oma jumaliku olemuse.

Nii saab seda teost pidada üsna heaks mõistujutuks igavese ringkäigu teemadel. Aga nagu tänapäeval kombeks, ei rüütata oma ideid enam religioossesse kostüümi vaid esitatakse nn demütologiseeritud kujul. St kujul, mis on tänapäeva lugeja jaoks palju mõistetavam kui oleks olnud mingi 2. sajandi tekst, mis kubiseb kummalistest terminitest ning ekstaatilistest aruteludest.

Seetõttu ei saa antud teost algupäraseks kuulutada. Küll aga väga heaks. Ja kindlasti kirjutatakse selliseid lugusid tulevikus veel, kuid siis juba sellele ajastule mõistetavas keeles, sest selleks hetkeks on Clarke’i üllitis muutunud samasuguseks arhailiseks visiooniks nagu varakristliku aja gnostikute inspiratsioonipuhangudki. – Ehh, kas läksin nüüd väga rappa?

Teksti loeti inglise keeles

On ta nüüd new age`lik või gnostitsistlik müstika, ei suuda hinnata. Minu jaoks seal mingit alustugesid raputavat filosoofiat küll polnud. Raamat mõjus pigem emotsioonidele. Kurb hakkas nende vahendajate pärast, kes küll saavad peaaegu pihta, aga ainult peaaegu. Ehkki tegelikult, kui ikka ei tea, siis ei tea ka tahta. Vahest see ülimõistusesse ühinemine polegi asi, mida igatseda. Teisest küljest, läbi suremise saame selle ehk kõik teada:).Lugeda sai ja emotsioone tekkis. Võibolla u.10-15 aastat tagasi(muidugi minu isiklikul eluskaalal) oleks võimsamalt mõjunud.
Teksti loeti eesti keeles

Hindeks pandud 4 on saadud kahest osahindest: miinusega kolm selle osa eest mis jutustab ajast kui Ülemvalitsejate lõppeesmärk ei olnud veel selge ja miinusega viisteise osa eest.

Esimese osa juures ei meeldinud mulle põrmugi selle poliitiline naiivsus. Kes tänapäeval vähegi rahvusvahelisi uudiseid jälgib, sellel on ikka väga raske uskuda etisegi kõrgema tasemega võõrtsivilisatsiooni saabumine võiks ühe inimpõlve jooksul kogu sellele nääklemisele lõpu teha. Et mõõgad taotatakse atradeks japäevapealt saabub üleüldine õitseng. Lugedes meenus, kuidas meile, oktoobrilastele, koolis õpetati, milline saab olema elu kommunismis. Kuna kommunismiülesehitamisega läks nii nagu läks, on täna raske sellistesse tekstidesse muigeta suhtuda.

Õnneks ei jää see utoopia teose lõpuni kestma. Romaani teist poolt võib ehk tõesti nimetada üheks paremaks Clarke`i romaani teiseks pooleks. Clarke`i kujutatudmaailmalõpu idee võib kellelegi meeldida või mitte, aga kirja pandud on see igatahes hästi.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ajan seda raamatu sisu millegi pärast kogu aeg segi Ray Bradbury raamatuga "Vist on kuri tulekul". Ma ei tea isegi miks, sest sisud on ju täiesti erinevad! Aga arvatavasti selle tõttu, et selle raamatu pealkiri on ju "Lapsepõlve lõpp" ja "Vist on kuri tulekul" sisu(kaks noort poisikest on peategelaseks ja nad peavad võitu saama värdjalikust tsirkusest) meenutab rohkem "Lapsepõlve lõpu" pealkirja! Aga, kui natuke mälu pingutan, tuleb meelde, et tegevus oli ju täiesti teistsugune! :o

Aga nüüd "Lapsepõlve lõpu" kohta. Mulle meeldis see, et neid tulnukaid kirjeldati, kui inimeste nägemust kuradist! Selline kraam on lahe!

Teksti loeti eesti keeles

Einojah, romaan saab minult kõrgeima hinde, selles pole kahtlust. Kuid ma pole siiani mõistnud, mida ACC selle kirjutamisega tahtis öelda, ja võimalikud on variandid.
A. Ülimalt helge nägemus inimkonna tulevikust -- meie kuulume äravalitute hulka ja meie päralt on ... universum.
B. Nägemus inimkonnast kui ahjul istuvast Ivanuška-duratšokist, kellele (kui ta ahju mööda kobades kogemata noa on kätte saanud) pannakse kohe saba, tiibade ja sarvedega njanja juurde, et imelaps ometi endale kogemata viga ei teeks, enne kui printsessi (Overmindi) juurde lubatakse.
C. (Tegelikult A teisendus). Kaastunne Ülemvalitsejatele, kes näevad midagi ülevat ja aitavad sellele kaasa, kuid iial selleni ei jõua (see on romaanis ka kõige otsesemalt välja öeldud).
D. Progressorlus või antiprogressorlus, võtke kumbapidi teil tuju parajasti on. Kas kõrgema astme tsivilisatsioon võib suunata madalama astme tsivilisatsiooni arengut? (Vt. ka Vendade vastavaid teoseid). 
Jne., jne. A' eks ta seepärast hea raamat ongi, et ei too kõike sinise lindiga kandikul ette. Pealegi ilmus
4 aastat enne esimest Maa tehiskaaslast,
8 aastat enne inimese esimest kosmoselendu,
16 aastat enne inimese esmakordset astumist teisele taevakehale.
P.S. Kohe saab 50 aastat sellest, kui inimesed esmakordselt pidasid jõule väljaspool Maad. Nii et Ülemvalitsejad on kuidagi hiljaks jäänud, kuid oma käitumisega oleme selle möödunud poolsajandi jooksul neid edukalt asendanud.    
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019

Autorite sildid: