Romaani lõppedes avaldas ajakiri veel ka intervjuu Clarke`iga, kus viimane kelkis, et «Paradiisi purskaevud» on esimene kosmoselifti romaan maailmas. Tõsi mõned kuud hiljem ilmus ka Charles Sheffieldi samateemaline romaan «Web Between the Stars».
Clarke`i romaani aluseks on ühe vene leiutaja 60ndate idee, mille «Tehnika - molodjozhi» 1977. aastal uuesti üles võttis, sealt selle siis NASA spetsialistid leidsid ning mingis oma väljaandes ära refereerisid. Seda viimatinimetatut luges ka Arthur C. Clarke ning romaan hakkas kirjutama.
Kosmoselift on sihuke asjandus millega saab vältida seda pidevat laevade üles alla sõelumist: kulub vähem kütust ja atmosfäär jääb ka terveks. Vead materjali liftiga orbiidile, paned laeva kokku, tood moona ja meeskonna ka liftiga üles ning põruta või tähtedele.
Romaani tegevusajaks on XXII sajandi keskpaik. Insener Morgan hakkab lifti ehitama, aga on üks takistus: lifti ehitamiseks parim koht on üks saar kusagil Kagu-Aasias. Saarel asub nn. püha mägi, kus on budistide klooster... budistid muidugi ei ole nõus mingi hinna eest oma mäge loovutama. Aitab õnnelik juhus (või oli see jumalik tahe) ning mungad lahkuvad vabatahtlikult kloostrist. Romaan ongi lifti ehitamaise ning insener Morgani lugu. Üsna kuiv insenerromaan - millised mulle eriti ei meeldi - kuid sedapuhku on see hästi kirja pandud ning minu loetuist on see omas liigis ilmselt parim.
Soovitaksin kõigil hard SFi fännidel läbi lugeda. Lõpu poole hakkas küll pisut ära vajuma, aga et raamat oli hästi alanud jätkus võhma üsna lõdvalt lõpuni lugeda. Tõtt öelda rehabiliteeris (peale romaani «The Deep Range») see tekst Clarke`i minu silmis täielikult.