(jutt aastast 1953)
Ideed on Clarke`il tavaliselt väga head, aga kuidas ta neid teostab? Jube!!!
Eelkõnelejad on sisust juba üsna palju rääkinud, ega siin midagi eriti lisada polegi... idee on hästi paigas... minajutustajast praktikant enam mitte nii väga. Jutu algus kirjeldab ACC peategelast, kui mingit suht nõmedat töllmokka, jutu lõpuks saab meie noorest kangelasest tõeliselt vinge tegija, kel pole võõrad isegi psühholoogilised vaatlusoskused (vt. kohtumine muuseumis Maal). Sorry, aga sel muretul lupardil polnud mingit põhjust muutumiseks... ja kui see kõik temas olemas oli, siis jättis kirjanik jutu alguses sellele vihjamata ning seetõttu mõjub peategelane väheveenvalt!
Ka professori kuju on kummaline – pole küll päris mad scientist, aga veidrik küll, suisa suur veidrik... Ma ei tea, kas see oli ACC-i eesmärk, aga minule mõjus see professor sellise suure ja tujuka lapsena, kes iga hinna eest peab oma tahtmise saama... Millegipärast ootaks ma Arthur C. Clarke`ilt märksa normaalsemat teadlesekäsitlust...!
Tekst mõjubki (IMHO) sellise lõpuni välja arendamata naljaloona, mille kolmest päästab vaid hea kogus sense of wonderlikku settingut ja kirjeldusi. Lugesin jutustust esmakordselt 1985. a. ning tunnistan, et ülelugemisel ta nii kohutav ei tundunudki, kui mäletasin...