Robert Armstrongil on kiire Galaktika äärealal paiknevalt planeedilt lahkumisega, kuid kuus miili enne terminaali jõudmist sureb välja tema liiklusvahend ning alustatud jalgsimatka muudab oluliselt ebameeldivamaks ülesöelnud valgusti, mille Robert traktorist planeedile iseloomuliku pilkase pimeduse tõrjumiseks kaasa haaras . Egas midagi, teekond jätkub täielikus pimeduses, aega ju veel natuke on. Hoopis vastikuks teeb mehe jaoks matka aga tasahilju meenuv eelmisel õhtul õllelauas kuuldud lugu, mille kohaselt ametlikult elutühjaks kuulutatud planeedil siiski mingid valgustkartvad koletised pesitsevad. Edasine teekond kujuneb väga raskeks, täis kuulatamisi ja võpatamisi. Ja see lõpp!Mul on tunne, et selle jutu puhul on kirjanik endale tüüpilise puändi väljamängimisega viimase lause viimases sõnas pisut liiale läinud. Mis siis ikkagi lõpuks saab? Okei, oletan kõige tõenäolisemat varianti. Muidu on lugu üsna hästi kirjutatud.