Minu meelest ilus pildike sellest kuidas kuul on varju leidnud inimkultuurikübe. Ühel päeval viib üks isa oma poja välja kuu pinnale vaatama sõjas eluks kõlbmatuks muutunud maad, rääkides talle, et kunagi lähevad inimesed sinna tagasi.
(jutt aastast 1951)
Sobib ideaalselt igasugustesse kogudesse (lühike, teine ju)... meeleolu on tõesti hästi kirja pandud... aga viieks jääb ainult sellest väheks...
Algus venis kah pisut...
Idee Kuukolooniast, mis peab pärast tuumasõda üksi hakkama saama oli aga suurejooneline ning selle üle annab veel küll ja küll mõelda!