(romaan aastast 1951)
Loomulikult, juba 1948. aastal avaldas ta lühiromaani «Against the Fall of Night» (romaani «Linn ja tähed» algversioon) ning selsamal 1951. a. ilmus ka romaan «Prelude to Space» (mis on pikemaks kirjutatud ajakirjajutt). «The Sands of Mars» on aga esimene romaaniks mõeldud ning kohe ka raamatuna ilmunu.
Ütlen kohe, et minu arust nii vilets ta nüüd küll pole, kui eelmine arvustaja siin arvas. Einoh, puine ta on ning on ka sihuke insenerijutu ja reisikirja segu... ning mina lugesin lühendatud versiooni vene ajakirjast «Nauka i zhizn». Võimalik, et täismahus oleks raamatust ilgem mulje jäänud.
Romaani peategelane on ulmekirjanik Martin Gibson, kes esimese eraisikuna lendab Marsile ja raamat ongi siis sihuke panoraampilt uustulnuka silme läbi. Inimsuhted on üsna seebika stiilis, aga siiski talutavad ning ilmselgelt rõhub Clarke hoopis teaduslik tehnilistele üksikasjadele, mis mõjuvad tõesti üsna veenvalt. See Marsi elu-olu on autoril hästi läbi mõeldud ning antud edasi sihukese mõnusa entusiasmiga...
Tõtt öelda on see juba teine Clarke`i romaan, mida lugedes tuleb peale seesama feeling, mis varaseid Strugatskeid lugedeski. Ei tea, kas Strugatskid olid Clarke`i lugenud, aga nende Marsi lood on üsna samas laadis. Olen nõus «Locuse» peatoimetaja Charles N. Browniga, kes leidis, et see Marsi terraformimise kava ja kirjeldus mõjub ka tänapäeval paikapidavana, aga ma pole nõus temaga selles küsimuses, et sellist romaani on ka tänapäeval mõnus lugeda.