Kaks klassikalist õudusjuttu, mõlemad head, isegi väga head. “Lokis” on juba eesti keeles kunagi ilmunud, “Veenus” saab aga selle aasta Stalkeri-nimekirjas minult väga kõrge koha. Mõlemad lood oskab Merimee oluliste kõrvalviidete ja seikade väga värvikaks ja huvitavaks kirjutada. “Lokises” meeldib mulle Leedu etnoatmosfäär ja lingvistiline detektiiv. Zhmuudi keelt uuriv saksa teadlane satub osaliseks libakaru armutragöödias. Jutt on ühtlasi nii põnev kui õudne ja meisterlikult kirja pandud, nii et oma elamuse saavad nii klassikalise novelli austajad kui õudushuvilised. “Ille’i Veenus” toimub Roussillionis, kus kaevatakse välja mõistatuslik Veenuse kuju. Kuju on must ja lugejas tekivad kohe paralleelid neis paigus kunagi austatud Musta Neitsi Mariaga... siit on vaid üks samm huvitavate arendusteni teemadel, et kas Maria Magdalena või Jeesuse ema oli too kultusobjekt omal ajal, ja mil määral sellesse kultuslikku naise armastus/viljakus sümbolis kajastusid Veenuse jooned. Aga see lugu on jälle üks traagiline armastuslugu, millele ladinakeelste sententsite tõlgendamine tõlgendamine tegelaste poolt annab veel omad plussid. Järelsõnas on Rein Põder ehk sedapuhku veidi kitsa tõlgenduse valinud... Siiski, siiski – lugu ise on eriliselt vinge! Lausa pärl!