Universumi parim palgamõrvar vs. universumi suurim sadist, nii võib selle loo lühidalt kokku võtta. Massimõrvar, kes on kümnetel planeetidel tapnud tuhandeid, kui mitte miljoneid inimesi, põgeneb planeedile Walpurgis III. Sellel planeedil elavad satanistid ja muud sarnaste kultuste esindajad, kellest paljud näevad selles tegelases uut messiat. Vabariik nõuab massimõrvari väljaandmist. Loomulikult sellest keeldutakse ja kuna vabariigi valitsus ei soovi järjekordset massipsühhoosi oma rahva hulgas (viimane planeedile sissetung oli lõppenud kohutava veresaunaga), siis palgatakse selle messia kõrvaldamiseks parim teadaolev palgamõrvar. Edasine kirjeldabki selle palgamõrvari teed sihtmärgi poole.
Resnick ei lähe oma kirjeldustes Dashkovi kombel jõhkraks ja veriseks. Kõik on kirja pandud rohkem seiklusjutuna. Lisaks pidev moraliseerimine teemal, kas hullem on sadist, kes oma tapab, kuna muud moodi ei oska või palgamõrvar, kes tapab ülesande täitmise (või oma isiku varjamise) nimel. Kas nn. väiksema halva/kuja printsiip kehtib inimelu kohta. Midagi oli selle raamatu juures siiski puudu. Sündmused ja peategelaste seiklused ei haaranud kaasa, vist sellise neutraalse, jutustava ja moraliseeriva stiili/tooni tõttu.