Paistab, et taas üks neist arvustustest, mis möödunudaastase baasikräshi ajal kadusid. Lugema hakates ei teadnud ma, et see on mingi triloogia osa ning ega see ei sega. Algab see tõdemusega, et inimkond on taas sünnitamas titaane, juba esimestel lehekülgedel kõnnib palgamõrtsukas kolkaplaneedi tolmus, siseneb kõrtsi, palub kõrtsmikul endale näidata Icemani ja üritab teda maha lasta, saab aga noa selga. Ja samas tempos kogu raamat: "Käisin seal 10 aastat tagasi" / "Tunnete seal kedagi?" / "Kõik keda ma seal tundsin, on surnud." / "Hiljuti?" / "10 aastat tagasi."
Ütleme, maiuspala neile, kellele meeldivad kosmosesse viidud Metsiku Lääne lood. Hea.