Proua von Frankenstein on õnnetu ja ainus, kellele tal on pihtida, on tema päevik – seda me loemegi. Ta on noor, ülirikas, täies elujõus naine, kes tahaks elada, nautida luksust, tunda ennast hästi suurlinna seltskonnaelu keskpunktis. Aga kõik, mis tal on, on parunitiitel, kõle tühi loss ja veidrik teadlasest abikaasa, kes viimasel ajal isegi ööbib oma laboris. Oleks ikka pidanud abielluma selle rikkurist pankuriga…
Ja leiutaks Victor siis midagi kasulikku, mis kuulsust tooks. Ei, ta nikerdab valmis nii koleda välimusega peletise, et judinad jooksevad üle selja, kui sellist näed.
Sellise muheda algusega lugu siis, mille põhiline väärtus ei ole mitte naljakas idee, vaid see, kuidas tegelased edasi arenevad ja üksteist mõjutavad.
Lugu ilmus ajakirja Asimov’s 2009. aasta detsembrinumbris ja oli 2010 Hugo nominent lühijuttude kategoorias. Mina kuulsin seda taskuhäälingust The Escape Pod.