Noh, ei meeldi mulle need pajatuslikud mõistulood. Ei meeldi!!! Mike Resnick tallab ikka ühe oma lemmikreha otsas – teisisõnu, jutustab taas pateetiliselt mingit suurt humaanset sallivust ja leppimist. Jah, omas vormis pole see üldsegi halvasti tehtud, kuid selline vorm jääb minust lihtsalt liialt kaugele. Eeldaks kirjanduselt rohkem haaravust ja kaasaelamisele ärgitamist. Selline heietav ja kiretu jutuke pole küll minu ideaal heast kirjandusest. Einoh, ma saan aru küll, et see jutt peaks mõjuma ja on mõeldud mõjuma inimese südametunnistusele (või mis selle elundi nimi nüüd oligi), aga ju ma siis üks tuim tümikas olen kui ma sellisest olulisest tekstist heldida ei suuda!
Sisust ma siin rääkida ei kavatse, tekst mitmes kohas wõrgus ripakil... minu hämmelduseks kandideerib veel ka olulistele auhindadele. Marasm võidutseb, mis muud...