Jutu algul oodatakse aastavahetust, et tuleks aasta 2200, et algaks uus sajand. Loo sündmusi nähakse peamiselt abielupaari silme läbi. Naine hoolitseb kasvuhoones haruldaste lillede eest, mees hooldab hooldekodus vanakesi. Õhtuti vestlevad nad oma hoolealustest. Köitvamad on mehe muljed, sest pea iga lugeja tunneb rohkem huvi inimeste kui lillede vastu.
Selleks ajaks suudetakse inimesi elus hoida üle kahesaja aasta. Probleem on vaid selles, et pooled saja-aastased on täiesti seniilsed ja igast sajast saja viiekümne aastasest 99 on seniilsed. Nii seniilsed, et ei suuda enam rääkida ega liikuda, neid toidetakse voolikute kaudu. Hooldekodudes valitseb jälk hais.
Mees hooldab liikumisvõimetuid raukasid, naine lillesid. Kuigi paralleel on tabav ja üks erakordselt vitaalne rauk suudab kõnelda ning oma tundeid ja tahet väljendada, ei teki lugedes erakordsuse tunnet. Tugev neli, aga siiski neli.
Selleks ajaks suudetakse inimesi elus hoida üle kahesaja aasta. Probleem on vaid selles, et pooled saja-aastased on täiesti seniilsed ja igast sajast saja viiekümne aastasest 99 on seniilsed. Nii seniilsed, et ei suuda enam rääkida ega liikuda, neid toidetakse voolikute kaudu. Hooldekodudes valitseb jälk hais.
Mees hooldab liikumisvõimetuid raukasid, naine lillesid. Kuigi paralleel on tabav ja üks erakordselt vitaalne rauk suudab kõnelda ning oma tundeid ja tahet väljendada, ei teki lugedes erakordsuse tunnet. Tugev neli, aga siiski neli.