Romaani tegevus toimub mõned aastat peale eelmise osa lõppu. Vahepeal on inflatsioon jällegi oma töö teinud. Originaalse Widowmaker haigusest puretud keha edasiseks anabioosis säilitamiseks on vajalikud täiendavad finantsvahendid. Ainsaks võimaluseks on teha Widowmakerist veel yks kloon. Tellijagi sellele olemas - mingi araabiapärase nimega revolutsionäär-terrorist on ära varastanud kohaliku diktaatori tytre. Diktaator tahab tytart tagasi ja terroristi pead. Muretsema peab need talle Widowmaker.
Seekordse klooniga yritatakse vältida eelmise versiooni vigu. Esiteks tehakse kloon vanem - 38 aastane. Et hormoonid kainet mõistust segama ei tikuks. Teine täiustus seisneb selles, et uuel kloonil saavad olema täielikud originaalse Widowmakeri mällestused. Asi millega kloonimeistrid paraku ei arvestanud, on see et keskealist kogemustega ja leebelt väljendudes raske iseloomuga palgamõrtsukat on mõnevõrra raskem kontrolli all hoida kui välja kujunemata poisikest...
Märksa parem kui sarja esimene osa. Jällegi - vaimukad dialoogid. Ainus mis häiris oli see, et kohad kuhu need dialoogis paigutatud olid, tundusid mõnevõra absudsetena. Ymberringi käib äge tulevahetus, kuskil yyrgavad sireenid, kuskil käivad hirmsad plahvatused. Ymberringi sõeluvad verejänulised laserpyssidega relvastatud robotid. Kohe-kohe kukub kokku maja, milles peategelased viibivad. Nemad aga peavad kõige selle märuli keskel häirimatult maha ca kymneminutilise teravmeelsustest kubiseva vestluse. See selleks. Tegelt oli ysna lahe lugu. Viis miinus.