Jutt «Kirinyaga» oli esimene minuloetud kirjaniku tekst ning mõjus omal ajal üsna vapustavalt... nüüd üle lugedes lugu sedavõrd vapustav pole, väga hea jutt aga küll.
Loo peategelane on nõid-arst Koriba, kes on Kirinyaga tegelik valitseja. Koriba on haritud mees, kel on oma suur unistus. Ta tahab oma rahvaga säilitada põhiväärtusi. Neile anti mingi väikeplaneet, kus nad võivad elada siis elu nii nagu õigeks peavad. Koriba ja teised vabatahtlikud teostavadki siis seda Kikuyu pastoraalset utoopiat. Ning sellest tulenebki otsene konflikt – üks laps sündis jalad ees ning muistsete uskumuste järgi on selline laps deemon. Koriba tapab ta. Loomulikult tõuseb Järelvalves paanika ning saadetakse inspektor asja uurima.
Maailm on Resnickil hästi kujutatud – hästi mõjuv on see shaakalite teema. Maailm on täiesti agraarne ja eeltehnoloogiline, ainuke tehnika olid Koriba ja hõimupealiku kompuutrid, mis ühendasid kolooniat Järelvalvega.
Ka detailid on võrratud. Kasvõi koht, kus hõimupealik julgeb kahelda Koriba õigsuses ning kuidas Koriba talle vaikselt nõid-arstina survet avaldab. Ka pärimus shaakali jalgade kujust on andekas.
Samas on nende pärimuste rohkusega IMHO jutu jooksul pisut liiale mindud – ühe jutu kohta on neid ikka pisut liiga palju. Teisel lugemisel hakkas häirima ka teatavat laadi kunstlikkus. Kasvõi see, et Koriba lapsetapmisjuhtumit saadeti uurima naisinspektor, kes ise oli lastetu...
Jutt võitis Hugo ning hoolimata mõningatest pisipuudustest panen sellele siiski viie. Tekst avardas ilmselt ulmekirjanduse võimalusi ning tõi zhanri uut ainest.