Antarktis, NASA baas, kus külma kliimaga harjuvad potentsiaalsed kosmonaudid, keda ilmselt ootab ees lend Marsile. Helikopter toob kohale peategelase, naisarsti. Baasis on juhtunud tõsine õnnetus ja mõlemad meditsiiniharidusega tulevased astronaudid hukkusid. Doktor Reba peab hoolitsema ellujäänud vigastatu eest. Tolle naise, kes meenutab doktorile väga tema surnud elukaaslast, käed ja jalad on külmakahjustustega ja amputeerimine näib olevat vältimatu. Valuvaigistite ja unerohtude all viibiv haige sonib midagi kerast, mille jaama töötajad olevat leidnud. Pärast mõningast pinnimist möönab baasi juht, et jää seest leiti ilmselt võõrtsivilisatsiooni sõiduk, midagi UFO moodi. Vigastatud naine räägib saabunud arstile, et ta nägi unedes seda UFOt juba varem ja annab mõista, et ta ise on inimkehasse vangistatud tulnukas, kes on pidanud aastatuhandeid planeedil Maa vegeteerima ja unustanud juba enese identideedi. Kosmosesõiduki nägemine olla äratanud need mälestused - ilmselt ongi see sama UFO, millega ta siia saabus.
Arst paneb kogu selle jutu alguses haigusest vaevatud aju arvele, aga hakkab pikapeale kahtlema. Mis siis, kui see on tõesti nii? Haige palub arstil end aidata ja toimetada ta läheduses asuva UFO (seda sõna tekstis siiski ei kasutata) juurde. Doktor Rebat vaevavad hingepiinad oma surnud armastatu pärast, kes samuti enne surma temalt abi palus, aga keda ta ei suutnud aidata. Nüüd tahab ta oma süü lunastada seda vaimuhaiget/tulnukat aidates.
Tundeline ja keskmiselt põnev jutt. Ei ületa lääge pateetika piire nagu mõni teine sama autori tekst.